Inimene ise on oma õnne kõige suurem vaenlane Inimesed kas teavad, mida nad elult tahavad, või ei tea, ent see on üldiselt kõigile omane soov olla õnnelik. Ei ole võimalik luua ühest õnne definitsiooni, mis on ilmselt kõigi jaoks erisugune. On olemas Andreseid, kes püüdlevad õnne poole, rabades tööd ja näevad põrguvaeva, üritades garanteerida sellega oma perele head väljavaated ja võimalused. Samuti ka hoopis vastandlikke Pearusid, kes on pigem hedonistlike kalduvustega, väärtustades hetkenaudinguid ja põnevaid sündmusi. Mõne üksiku inimese puhul tundub, et õnn on kaasa sündinud ning pole midagi muud kui läbi elutee Fortuuna kaitsva tiiva all kulgeda. Teiste elus on aga tõuse ja mõõnu, nemad peavad pidevalt pingutama, et heale järjele jõuda. Kuid kas Vargamäel oli üldse võimalik saada üdini õnnelikuks ning mis neid inimesi selle juures takistas? Õnnelikke, kellel kõik tööd vilja kannavad ning alati veab, on vähe
põlvkonna suhtumine eesti kultuuri kas ta väärtustab ja arendab seda või hääbume nagu meie liivlastest sugulasrahvas (Eesti kool isamaalisuse kasvatajana Maie Kitsing). Kasvatusväärtuste ja kasvatustegevuse vastastikuse seose analüüs näitab, et et positiivseid tundeid väljendavad, lapsesõbralikud meetodid on seotud suurema osa kasvatusväärtustega. Huumori kasutamine kasvatuses korreleerub hedonistlike, sotsiaalsete, eetiliste, esteetiliste, vitaalsete, majanduslike ja ühiskondlike kasvatusväärtustega seega kõikide väärtusrühmadega peale intellektuaalsete ja usuliste väärtuste (Lapsevanemate kasvatusväärtused ja meetodid laste hinnangute alusel Inger Kraav). Kasvatuse eesmärgiks tänases koolis peaks olema, et inimlikud põhiväärtused aukartus, ausus, sõnapidamine, heatahtlikkus, mehisus ja armastus ning aated kaduma ei läheks (Maie Tuulik Euroülikool)
tuues endaga kaasa näiteks loodusvarade hävimise, siis ei tohiks selliste eesmärkide poole püüelda. Sotsioloogiline tõde (eeldame, et see on tõde) koos selle lihtsa normatiivse ideega, et elu jätkamise tingimusi hävitada on vale, annab meile eetiliselt tähtsa tulemuse. Õnneihalus ei anna meile õigust realiseerida selliseid eesmärke, mis osutuvad kogu majanduse seisukohast liiga kulukaks. Tuleb leida teisi eesmärke ja põhjendada neid ilma hedonistlike premissideta. Hedonistlikud teooriad pole muud kui niisama-sepitsused. Olen eespool tõlgendanud Rescherit võrdlemisi vabalt, kuid jäänud truuks tema põhiideele. Vaadakem nüüd, mida ütleb ta tervise ja tänapäeva eluviiside kohta ning kuidas rakendab ta oma skeptilist tervemõistuslikku meetodit selles valdkonnas. Minu arvates tuleb meil nentida, et tulemused on üsna viletsad, Rescheri argumentatsioon kõmiseb tühjusest. -- Selle põhiideeks on, et arstiteaduse
kaudseteks. Otseste meetoditena võib nimetada: Turuhind (näit seened, marjad) Küsitlus (maksevalmidus ja loobumistasu) Tarbija valiku modelleerimine (tarbija teeb rea valikuid hüve kasutamise kohta ning kasutamist iseloomustavad erinevad tingimused, sealhulgas rahaline makse. Valikut analüüsitakse, leitakse seos mittepuidulise väärtuse ja rahalise makse vahel) Enimkasutatud kaudsed meetodid on: Väärtuse selgitamine reisikulude kaudu. Hedonistlike hindade meetod (kr hedonism on filosoofiline õpetus lõbust kui kõrgeimast hüvest). Seda meetodit on kasutatud elukeskkonna, jahipidamise, kalastamise jms väärtuste hindamiseks. Meetodeid saab liigitada ka selle põhjalk, kas tegemist on reaalse käitumisega reaalses maailmas, või luuakse probleemi lahendamiseks kunstlik keskkond. Integreerides kaks liigitamise alust, saame koostada omamoodi maatriksi, mida väljendab tabel 4.1.
poetamine jne. Motiivide teadvustamine, konflikt ja otsustamisdilemmad. Motiivide teadvustamisel on kolm tasandit: - motiivi tunnetamine ja läbielamine - motiivi olemuse mõistmine - motiivi sügavam lahtimõtestamine- selle vaagimine nt kõlbelisest või pragmaatilisest aspektist. Motiivide konflikt tähendab seesmist võitlust iseendas, mille aluseks on mingi vastuolu, näiteks konflikt soovide ja tegelikkuse, hedonistlike impulsside ja moraali, võistlevate soovide ja sihtide vahel. Konfliktse ja kooskõlastama ajejõudude juhtumiseks on säärased otustamisdilemmad, kus kummagi alternatiivi valik võib tuua probleeme või ei tõesta kumbki valikuviis oma üleolekut. Kognitiivse dissonantsi teooria järgi kaldub mingi raske valiku teinud inimene pärast otsuse langetamist otsima täiendavaid kinnitusi oma valiku õigsuse ja hüljatud alternatiivi puuduste kohta. Huvid
annaabi.ee 
