Tal ei olnud eeldusi õnnelikude, rahulikkude ja elurõõmsate kujude loomiseks. Tema inimesed ei ole mitte niivõrd loominguliste impulsidega teoinimesed, kuivõrd äärmiselt tundelised igatsejad.19. sajandi Prantsuse kunstis ja ilukirjanduses taolisi inimesi vaevalt leidus. Vastandina renessansi suuretele meistritele, kaldus Rodin alati mõnevõrra liialdama. Tema kaasaegsed tõendasid, et see andis tunda ka elava Rodini juures pisut ülespuhutud hoiake näol. Üksnes harukorral suutis ta piirduda naise kujutamisega lihtsalt naisena: teda tõmbas ,,igavese naiselikkuse" teema. Paljudes tema töödes näeme tungi rohkem ütleda, kui skulptuuri vahendiega võimalik on. Rodini suureks teeneks on plastika taaselustamine. Tal olid seejuures abiks mineviku kujurite eeskujud, nagu impressionistid leidsid tuge 17 sajandi koloristidest. Kuid tema vahetu materjalikäsitlus oli lünklik: ta modelleeris savist ja jättis nende marmorisse ülekandmise kiviraidurite hooleks
" 4 Mis on luupainaja rändamise siht? Ei miski muu kui vaevamine, piinamine. Luupainaja tahab vaid kellelegi kurja teha. Tavaliselt ilmub luupainaja öösel , juhtub aga ka kordi, et luupainaja päeva ajal inimese peale tuleb. Luupainaja hakkab inimest alles siis vaevama ja piinama, kui inimene on uinunud ja seega kaitsetu.Mõne inimese peal käib luupainaja harukorral, teiste peal aga igal öösel. See, keda luupainaja igal öösel tallab, lõpeb viimaks üsna ära, nii et surm ähvardab kätte tulla, kui luupainajast lahti ei saa. Unenägude seletamine Väga laialt on levinud igasugused unenägude seletajad ja ennustamine nende põhjal. Enamasti on see täiesti mõttetu, sest need raamatud on väga unifitseeritud. Lahti mõtestada ja mõista oma unenägu, oma subjektiivseid üleelamisi saab iga inimene ainult ise
needusest ja muutub inimeseks tagasi. Nõiad moondavad end libahundiks näiteks kandes hundi nahka, aga ka kui käib neljakäpakil kolm korda ümber kivi, mõned jälle kasvatavad liivaaugus kolm korda karutamme, mõned määrivad ennast võidega. Libahundid tavaliselt söövad toorest liha. Nad murravad kodulooma maha, poole söövad kohapeal, teise poole viivad koju teiseks korraks. Murtakse maha kõik loomad, olgu kas põder, hobune, härg, kits või lammas. Harukorral aga kipub libahunt inimesele kallale, veel harvem aga lastele. Need kes murravad lapse maha, põhjendavad tegu koduse näljaga. Inimesed muidugi pidasid libahuntidele jahti. Ükskord Muhul peeti jahti koguni kaheksa päeva. Päeval nõid aitas libahunti otsida, öösel aga muutus hundiks ja murdis koduloomi. Inimesed aga ei taha libahunte mitte tappa, kuna nad on ka inimesed tegelikult, vaid tahavad lihtsalt ta kahjutuks teha, et ta enam koduloomi ei tapaks.
niisugust ohvrit ohverdati tavaliselt neljapäeval või tähtpäeval. Suure hulga üleüldisi ohverdamised toimetati tavaliselt määratud ajal: neljapäevaõhtutel, tähtpäevadel. Tähtpäevi leidub palju. Nelja aega aastas peeti iseäranis tähtsateks: jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev. Ohvritega pühitseti veel aasta algust ja lõppu, uut jõulu, maarjapäeva, tõnisepäeva, nelipüha, vastlapäeva, kadripäeva, hingede aega jne. Neil tähtpäevil tuli harukorral väge suurel hulgal kokku: enamasti ohverdas igal pool iga pere omaette. Sõja algamise puhul kogus suurem hulk väge kokku ohverdama. Niisama kardetava tõve lahtipuhkemisel. Tõve möllamise ajal ohverdas pere peale selle veel omaette ohvrid. Räägitakse ka kohuohvrist, s.o kohtusse mineja annist, aga ei selgu küllalt, mida nimelt enne kohtusse minemist ohverdati, vististi aga paelu ja lintegi, nagu teeleminekul. Tihti otsiti kohtusse mineku puhul maagiast abi. Korjati seitsmest
vanemal ajal enam ehk vähem rootsi elemendiga tegemist olnud. Palju rohkem kui Rootsi küladega puutume kodumaal Rootsi taludega kokku. Neid on üle maa laiali. Kuidas nende tekkimist seletada? Tingimata on Rootsi-nimelised talud nime kelleltki rootslaselt pärinud, kõige rohkem vististi Rootsi valitsuse ajal. Mõnigi mõisnik laskis enesele ühe ehk teise rootsi käsitöölise tulla ja andis talle tühjaks jäänud talu asumiseks, harukorral ehk rootsi talupojalegi. Niisama võimalik, et mõisnik mõnele sõjamehele talu tasuks andis. Vanal ajal pidid mõisnikud ju riigile ratsa- ja jalasõjamehi sõja ajal andma. Mõni meie maa rootsi sugu mõisnik asetas pärast sõja lõppu tasuks teenistuse eest sõjamehe kuhugi talumaale elama. Kes teab, ehk ei kuulunud iga kord sõjamees rootsi rahvusessegi, aga et ta rootsi sõjaväest tuli, hüüdis rahvasuu teda ometi rootsiks, nagu Vene päevilgi
a. veel rahulepingu. Et see võitlus mitte harilik talupoegade mäss vaid puhtsotsiaalses mõttes ei olnud, nagu hilisemad kroonikud seda kujutavad, vaid ühtlasi poliitiline-rahvusline vabadusvõitlus, selgub vanemaist, enam-vähem kaasaegseist kirjutusist. Võitlejaid ei nimeta vanemad allikad mitte ühtlase seisusliku nimetusega ,,talupojad (buren)", nagu Russow ja osalt ka Renner (kus ta oma keelt räägib, nagu sissejuhatuses (lk. 5) ja harukorral ka kirjelduses), vaid rahvusliku nimega: ,,de Eesten", ,,de Harrieschen", ,,de Wikischen", ,,de prinzipal Eesten" (Bartholomäus Hoeneke, Livländische Reimchronik 1315-1348, välja annud K. Höhlbaum, 1872, lk. 19-27). Renner'il esineb ,,buren" lk. 29-31 (järjekindlalt) ja tuleb vist Renner'i oma arvele panna, nagu need kohad ka muidu mõnes suhtes vist ei vasta algredaktsioonile, näit. Viljandi loo suhtes ja osalt ehk ka saarlaste loo suhtes.
annaabi.ee 
