ehk grimeerijad ja lavatöölised. Nii seletab lugejatele lahti teatri ja teatrietenduse (Wikipedia). 1.1. Näitekunsti ajaloost Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades. Enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu. Varajastes ühiskondades leidub jälgi religioossetest rituaalidest, kus preestrid esitasid laulude ja tantsudena stseene jumalate elust. (Hartnoll 1989: 7) Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana - Kreekas. Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänapäevani säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Etendused toimusid amfiteatris. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi, mida kohandati vastavalt Rooma oludele
etenduslee rütmisaate. Näitlejate kostüümid on luksuslikud, säravates värvides ja tikanditega. Sama kehtib kabukikostüümide kohta, sealsed teemad aga pärinevad kas ajaloost või argielust. Näitlejaid on rohkem kui noh-teatris, nad on maskita ning nende liigutused on noh- näitlejate omadega võrreldes vabamad ja sujuvamad, ent siiski väga stiliseeritud. Iidsed noh- ja kabukiteater õitsesid edasi 20. sajandi Jaapanis (raamatust „Lühike teatriajalugu“, Phyllis Hartnoll). William Butler Yeatsi (1865 – 1939) noh-teatri mõjulisi näidendeid: „Haukakaevul“ „Emeri ainus armukadedus“ (1919) „Cuchulaini surm“ (1939) Saksa eepiline teater Rajajaks Bertolt Brecht (1898 – 1956), eelkäijaks lavastaja Erwin Piscator. Brechti „võõritusteooria“ (Verfremdungseffekt) sisuks on teatriillusoooni lõhkumine erinevate tehniliste meetoditega, et sel teel takistada publikut näidendiga emotsionaalselt kaasa minemast. Ainult siis, arutleb ta, võivad
välja oma erootilisi fantaasiaid, samal ajal, kui väljas on käimas revolutsioon. Näidendi atmasfäär on klaustrofoobiline ning üleminekud fantaasiast tegelikkusse on häirivad (4, 122-123). 6 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Jüri Talvet. Maailmakirjandus 2. osa. Tln: Koolibri 1999. 2. Samuel Beckett. Godot'd oodates. Lõppmäng. Tln: Eesti Raamat 1973. 3. Phyllis Hartnoll. Lühike teatriajalugu. Tln: Eesti Raamat 1989. 4. Simon Beesley, Sheena Joughin. 20. sajandi kirjandus. Tln: Varrak 2001. 7
Kannab pikka rüüd hõljuvate varrukatega. Meretrix(prostituut) - on kas palgatud või ustav. Esimene tüüp on vanema ning kogenum ja ta on 8 rohkelt ilma näinud. Teine tüüp on südamest armunud adulescensi. Mõlemad on väga atraktiivsed oma soengute ning kostüümidega, mis on kollased. Viro(noor neitsi) - on adulescensi väljavalitu ning armastatu, kuid ta viibib laval vähe. Ta on kaunis ja virtuoosne väike isik. Teda koheldakse kiidu ja kingitustega. (Lühike teatriajalugu, P. Hartnoll) Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik-Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks. Näidendid ja teater ilmusid seoses viljakusejumala Dionysose austamisega, keda kreeklased kujutasid soku või härjana. Paar korda aastas peeti Dionysose püha. Sokunahas pidulised kandsid maske ning laulsid kurbi ja rõõmsaid laule vaheldumisi. Siit tulid ka nimetused tragöödia (tragos -- sokk; ode -- laul) ja komöödia (rõõmsa rahvahulga laul). Kurvad
puhul kehtivad enam-vähem samad tunnused ka täna: kui räägitakse teatrist, siis mõeldakse selle all tavaliselt mõnda riigi- või munitsipaalomanduses olevat kutselist teatrit, finantseerimine on endiselt maksimaalselt tsentraliseeritud ning eraalgatust teatri tegemisel peab Kultuuriministeerium meeles hea sõnaga, mitte aga eriliste majanduslike toetustega. Seega võib ka tänast teatripoliitikat defineerida monarhistlikuna. Kasutatud kirjandus "Lühike teatriajalugu" Phyllis Hartnoll "Inimene,ühiskond,kultuur"HelmutPiirimäe "EE 5" "EE 9" 8 9 10
, Neuman, A. 2003. Narkomaania Eestis 2002. Tallinn: AS Spin Press. 4. Allaste, A.-A.(toim.) 2000. Uimastite levik noorsoo hulgas. Tallinn: Akadeemia Trükk. 5. Allaste, A-A., Hammer, K. 2000. Eesti Inimarengu Aruanne 1999: Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine Eestis ja teistes Euroopa riikides. 6. Eik, E. 1997. Alkohol, uimastid. Probleemid ja nende ennetamine: Meelemürkide tarvitamise psühholoogiline taust. Tartu: Eesti Psühhiaatrite Selts. 7. Hartnoll, Rhodes, Jones et al. 1990. A survey on HIV outreach intervention in the United Kingdom. London: University of London, Birkbeck College. 8. Jaap van der Stel (toim.) 2001. Preventsiooni käsiraamat. Tallinn: Prisma Print. 9. Kariis, T. 1997. Alkohol, uimastid. Probleemid ja nende ennetamine: Preventsioon. Tartu: Eesti Psühhiaatrite Selts. 10. Keelatud narkootiliste ainete arvestus. Statistikaamet 2002. Avaldamata.
annaabi.ee 
