preestriks oli. Tal võis olla koguni isklik kokkupuude Lembituga, võibolla pööras ta osaliselt ka seetõttu talle oma kroonikas rohkem tähelepanu kui teistele eestlaste vanematele. 1212. aastal saatsid ristisõdijad Sakalasse preester Salomoni, kes asus Viljandi ümbruskonnas rahvast ristima. Samaaegselt tungisid Novgorodi ja Pihkva venelased Novgorodi vürsti juhtimisel Ugandisse ja hiljem ka Harjusse, kus nad piirasid Varbolat ja rüüstasid ümbruskonda. Seepeale hakkasid ugalased ja sakalased koguma oma sõjaväge, et teha tasuretk Pihkva alla. Sellest kuulda saanud preester Salomon lahkus Viljandist, kuid mingil põhjusel kogus Lembitu enda ümber väesalga, jälitas preestrit, sai ta kätte ja tappis. Seejärel liikus ta eestlaste väega Pihkva alla. 1215. aasta lihavõteteaegse paastu ajal tungisid ristisõdijad ilmselt suhteliselt väikese
Nood vastasid seepeale, et sakslastest vasallid olid neid rängalt rõhunud, mida nad enam välja kannatada ei olnud suutnud ja soovivad nüüd nendest vabana elada. Samas väitisid nad aga, võimalik, et aja võitmiseks, nagu oleksid nad endid valmis ordu ülemvõimu alla andma. Ordumeister kostis aga, et selliseid kuritegusid, mida maailma algusest saadik ei olevat kuuldud, ei saavat karistamata jätta, ning käskis eestlaste saadikud Paides senikaua kinni hoida, kuni ta Harjusse tungib ja ülestõusnuid karistab. Eestlaste saadikud ei olnud sellega nõus, vaid nõudsid enda vabastamist ja olevat pidanud ka salanõu, kuidas orduisandaid ära tappa. Võimalik, et see oli ordupoolne eneseõigustus, sest järgnevalt tapsid Järva foogti sõjasulased eestlaste saadikud. Seda on heidetud ordule ette kui saadikupuutumatuse rikkumist, aga pole päris selge, mis põhjusel konflikt tekkis. Igal juhul olid eestlased jäänud ilma oma juhtidest ning
Asuti piirama võõrvõimu peamist tugipunkti Pöide ordulinnust. 8 päeva kestnud piiramise järel alistusid selles olijad tingimusel, et neil lubati vabalt lahkuda, kuid kui nad välja tulid, loobiti nad kividega surnuks. Vaatamata edule Tallinna all, kujunes olukord ordule äärmiselt keeruliseks. Jõud olid otsakorral ning ordumeister pöördus tungiva abipalvega Saksa ordu kõrgmeistri poole. Oktoobri lõpul saabus suur abivägi, mkille põhijõud liikus novembris Harjusse, ähvardades tappa kõik elanikud. Harjulased olid end kindlustanud kahes linnuses, arvatavasti Varbolas ja Loones. Ordu laastas Harjumaa täielikult 1344. aasta veebruaris tungisid ordu väed üle jää Saaremaale. Terve päev rünnati linnhust Karjas, mille tagajärjel hukkus palju sakslasi ning saarlaste kuningas Vesse poodi üles. Kuid ordu võit polnud lõplik, sest ilmade soojenemisega olid nhad sunnhitud kiiresti lahkuma ja Saaremaa oli jälle vaba. 1345. aasta algul koondas
Üle Harju löödi sakslasi maha, Padise klooster hävitati, mungad tapeti. Ka Tallinnat asuti suht suure väega (kroonikud: umbes 10 000, milles aga võib kahelda) blokeerima. Aga asjast sai peagi teada ka ordu, kes parajasti Pihkvaga sõjas. Om kiirustas Paidesse, kus tulid tema ja eestlaste kuningate-saadikute vahelised läbirääkimised. Pärast tüli tekkimist löödi eestlased maha. Asunud veel mõne aja paigal, koondas om väed ning liikus Harjusse. Seal lõi ta eestlasi Kanavere ja Sõjamäe lahingus ning surus mai keskpaigaks ülestõusu niimoodi maha. Mõned päevad hiljem kohale jõudnud Soome foogtidel polnud enam midagi teha, nad pidid koju tagasi minema. Aga see polnud siiski veel kõik! Ülestõus oli puhkenud ka Läänemaal, kus piirati Haapsalut. Kuid ka selle surus ordu peagi maha. Ent juulis algas ülestõus ka Saaremaal ning seal löödi sakslased peagi puruks. Siin olid ka eestlased
linnuse vallutamine); kevadel eestlaste kolme maleva sõjakäik; suvel lätlaste 9 1215 rüüsteretke Ugandisse ja Vaigasse; Uue sadama lahing Saaremaa rannikul; Ugandi ja Sakala maakonna ristimine. Talvel sakslaste, lätlaste ja liivlaste retked Soontaganasse ja Saaremaale; kevadel 1216 saarlaste retk Põhja-Lätisse; suvel sakslaste, lätlaste ja liivlaste retk Harjusse ja Revalasse; sügisel venelaste retk Ugandisse. Jaanuaris sakslaste ja ugalaste retk Pihkvamaale; kevadtalvel sakslaste, lätlaste, liivlaste ja ugalaste retk Järva- ja Virumaale ning Järvamaa alistumine; lääne- eestlased ja venelased piirasid Otepääl olevaid sakslasi ja sundisid need lahkuma; 1217 sakslaste, lätlaste ja liivlaste retk Sakalasse, vabade Eesti maakondade ühinemine
saj 2: 6-15, 23-29, 36-40 4: 251-253 (Eesti talurahva ajalugu, kd 1, Tln 1992) 16: 45: 37-44 Taani koloonia pärandi jagamin> Ordu taotlused saada uute valduste tunnustamist paavstilt ei tulnud> Ordu pöördus paavsti vastase kun Heinrich VII poole, kellelt sai Rävala ühes Tln linnusega, Järva, Harju, Viru lääniks-seega oli Ordul vähemalt ilmlik valdustiitel. Põhjapoolsete valduste sise kindlustamiseks määras Mõõgavendade ordu Tln maameistri, Harjusse ja Järvasse foogtid. Mõõga ordu ja Riia sakslaste väljavaated Põ-Ee suhtes head kuni järsku suri p Albert(17.jaan 1229), mis põhj Liivim-l suuri segadusi. Riia tk valis uueks p-ks Magdeburgi toomhärra Nicolause, Breemeni p aga samale kohale Albert Suerbeeri. Tüli lahendajks määras paavst kardinaldiakonile Otto, kes omakorda andis ül edasi Alna tsistertslaste kloostri(Flandrias) mungale Balduinile. 1230 suvel saabus ta Riiga, tal oli ka kõrvalül:
annaabi.ee 
