Tartumurdelisele kõnekäänule läits sutt pakku, leis karu kate käpäga iist `põgenes hundi eest, leidis karu kahe käpaga eest' vastab Põhja-Eestis sattus vihma käest räästa alla. 4.2 Võru murre Väga omanäoline on vanal Võru- ja Setumaal kõneldav murdekeel, kus on säilinud rohkesti omapäraseid vanu jooni ning toimunud isesuguseid edasiarenguid. Sõnaalguline h on siin selgesti hääldatav, kuid paiguti (nt Harglas) on see võinud koduneda ka mõnedes täishäälikualgulistes sõnades, mida naeruvääristatakse lauses hüü om pikk, heläjil ei ole midägi handa `öö on pikk, loomadele ei ole midagi anda', sest samas murrakus tähendab hüü ka `vöö' ja hand `saba'. Kui võrukene küsib: Kuiss tii puul timahhalt runguli kasussõ?, ütleks põhjaeestlane: ,,Kuidas teie pool tänavu peedid kasvavad?" Või kuidas mõista lauset sisse sattõ, vällä uppõ `sisse kukkus, ära uppus'?
erinevat nime. Näiteks Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel kutsuti mulgi putru lätipudruks, Urvastes, Laiusel mulgipudruks, Karusel oli mulgi pudru nimetus mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru, kohati nimetati mulgi putru ka poolvillane (Harju-Jaani) või kannustiku pudru. Vastseliinas kandis mulgi puder suurmidõga kartohka nime, Urvastes nimetati mulgi putru laiskputr, sandiputr, Harglas sakõ silmiga putr ehk putr ubinõidõga, Helmes ja Jämajal nimetati mulgi putru kärutädi puder, Räpinas aga tummipudõr. Saaremaal (näiteks Ansekülas, Kaarmal ja Valjalas) keedeti mulgi putru kartulite ja odrajahuga, kartuleid pandi rohkem ja jahu vähem. Aliise Moora märgib oma raamatus ,,Eesti talurahva vanem toit", et mulgi puder üle Peipsi Odava poole pole pole jõudnud. Küllaga aga märgib ta ka oma raamatus, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul, mil kaer
http://www.arkive.org/viviparous-lizard/lacerta-vivipara/video-09.html Video – arusisalik joomas http://www.arkive.org/viviparous-lizard/lacerta-vivipara/video-08b.html Kivisisalik: Pruunikas-rohekas sisalik, keda iseloomustavad tugevad kuklakilbised. Noorloomadel pole kunagi saba ja kere eri värvi. Kivisisalik muneb oma munad pinnasesse ja on seeläbi rohkem levinud liivastel aladel, näiteks leidub teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Koidula ümbruses, Harglas, Karulas. Video – kivisisaliku munade koorumine http://www.arkive.org/sand-lizard/lacerta-agilis/video-09b.html Video – kivisisalike paaritumine http://www.arkive.org/sand-lizard/lacerta-agilis/video-09a.html Vaskuss: Jalutu sisalik, kes on saanud nime läikiva keha järgi. Vaskuss on elussünnitaja, kes on kohati tavaline (Setumaal, Hiiumaal). See liik asustab Eestis eelkõige palumetsasid, mille sambalarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda.
sorinal, meenutab Meelis. Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Mõttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni. Eesti Vabariigi 80. juubeli päeval organiseeris ta poe ees päikese tõusu ajal lippude õnnistamise. Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskõlbmatuks ja anti Mõniste muuseumile, kus seda praegugi võimalik vaadata on. Eesti legendaarseim metsavend-Alfred Käärmann · 14. septembril 1922 Harglas sündinud Käärmann sõdis 1944. aastal Narva rindel venelaste vastu. Sama aasta septembris hakkas ta end arreteerimise eest varjama ja läks metsavennaks. · 1945. aastal sai ta haarangul raskelt haavata ning tal amputeeriti metsas käsi. Pärast seda jätkas ta sõdimist ja punkrielu. · 1952. aasta sügisel Käärmann reedeti ja julgeolekutöötajad võtsid ta kinni. Talle mõisteti 25 aastat vangistust. · Vabanes 1967. aastal. Kuna ei saanud Eestisse asumise luba, läks kodukanti
leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane (Moora, 1980). Leiba lõikas peremees söögiaja alguses igale sööjale kääru, hiljem aga igale pereliikmele vajaduse järgi juurde. Mõnes kokkuhoidlikumas peres tuli leivalisa eraldi küsida, milleks aga alati ei pruukinud julgustki jätkuda. On teada, et näiteks Harglas olevat paljudes taludes leiva hulk piiratud. Üks perenaine polevat isegi oma pere lastele andnud kõhutäit leiba süüa, mistõttu olevat need salaja sahvrist käinud leiba varastamas. Ka mujalt on teada samalaadseid andmeid. Viru-Jaagupi kihelkonnas on lastel soovitatud süüa kaks suutäit suppi ja üks suutäis leiba (Lõoke, 1959). Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed
annaabi.ee 
