Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda Kõik nooled, mida vali saatus paiskab, Või, tõstes relvad hädamere vastu, Vaev lõpetada? Surra, magada Muud midagi, sest nõnda uinudes Kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, Mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti On ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod Meil võivad tulla selles surmaunes, Kui maise möllu puntrast pääseme, - See paneb kõhklema; siin peitub põhjus, Miks viletsusel iga on nii pikk.
kõik ühed, mida poolakas e-kooli paiskab või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Tundi mitte minnna, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat x-i väärtust, mida matemaatika tunnis leida tuleb. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: Tundi mitte minna , magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui poola aksendiga matemaatika õpetajast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:
Liita või mitte liita see on küsimus. Mis oleks üllam linnas taluda kõik jamad, mida ühendusetus paiskab, või, tõstes häält hädakisa vastu, segadus lõpetada? Juhtida, kästa muud midagi, sest nõnda valitsedes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat kaebust, mis meie meer pärib rahvalt. See oleks uuendus, mis hardasti on ihaldatav: koole, teid! Jah teid... Võibolla ühistransportigi? Siin ongi konks. Sest see, mis rajatised meil võivad tulla selles uues olus, kui omavalitsuste puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Lasnamäe halle kortermaju, linnapea kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis linnakodanik saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks Tartu bussiga
Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga
"Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?" väljendab selgelt dilemmat, mis oli peategelasel. Surres ei peaks Taanimaa prints taluma seda hingepiina, mis vaevas ta südant ja nii pääseks ka kõikidest muudest probleemidest, mida elu toob. See valik tundus väga ahvatlev, kuna oli lihtne väljapääs sellest keerulisest elust: "See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada!" Surm on hirmuäratav, nagu Hamlet ütles: "Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääeseme, - see paneb kõhklema." Keegi ei tea, mis juhtub pärast seda, kui süda lakkab igaveseks löömast. "Siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:" on harjutud selle reaalsusega, millega seistakse iga päev silmitsi. Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse.
Pereliikmed tõusevad püsti, ning hakkavad lugema igaõhtust söögipalvet. ISA: (Rahulikult)Olla või mitte olla- see on küsimus. EMA: (Sujuvalt) Mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või tõstes relvad hädamere vastu... POEG: (Äkiliselt) Vaev lõpetada? Surra, magada... ÕDE: (Targutavalt)Muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. EMA: (Mõttlikult) See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. ISA: Kes taluks aja piitsutust ja torkeid? ÕDE: Rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi. POEG: (Ohkab sügavalt sisse ning lausub raskelt) Põlatud armupiinu...
või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? kui ennast igaveseks vabastada Surra, magada - muud midagi, sest nõnda võiks palja pussiga?" uinudes kaoks hingepiin ja kõik need Kes koormat kannaks ja higistaks tuhat häiret, ning ohkaks elu vaevus, kui kartus mis meie liha pärib looduselt. millegi ees pärast surma sel See oleks lõpetus, mis hardasti uurimata maal, kust ükski rändur ei on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? tule tagasi, -ei rabaks tahet, mis Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod pigem talub tuntud halbusi, kui pageb meil võivad tulla selles surmaunes, kui teiste, tundmatute juurde? maise möllu puntrast pääseme, Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid
ei suuda andestada neile kes on teda reetnud, kuid ta saab aru, et ei ole tema võimuses muuta inimeste loomust ja kogu maailma, mis lasi juhtude sellisel koledal veretööl. Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga
· Inimese kestvus, inimelu mõttekus · Naise roll · Mis on inimeste valikute taga? Hamleti tsitaadid · ,,Olla või mitte olla - see on küsimus. Mis oleks üllam - vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada!" Olla või mitte olla selle küsimuse üle on arutatud küll ja rohkemgi veel. Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi? Eks igaüks võib oma elu erinevalt elada, kas oma peaga mõelda ja tegutseda või mitte, niisiis olla või mitte olla. · ,,Ei mitte nõnda. Ma ei taha teid oma teiste teenritega ühe pulga peale panna; sest ausalt öeldes on mul hirmus jõle kaaskond..
=Boccaccio kirjutab pamfleti ehk põlastava teose Elu lõpuaastatel uuris Dantet ="Komöödia" => ,,Jumalik komöödia" 2. Hamleti monoloog Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui end igaveseks vabastada võiks palja pussiga
annaabi.ee 
