äädikhape ja orgaanilised happed. Käärimise kõrvalproduktidena tekivad kõrgemad piiritused ehk puskariõlid. Suhkrustunud massi kääritamiseks kasutatakse Saccharomyces cerevisiae pärmitüvesid XII, 11, M, millest levinum on XII. Pärmide kasutamisel tootmistsüklis alustatakse aretustsüklit kõigepealt puhaskultuure 500 ml kolbi külvates, järgneb 5 liitrine pudel ja algpärmi valmistamine. Toitekeskkonnana kasutatakse hapustatud meskit, mis hapustatakse kõrvalmikrofloora allasurumiseks väävel- või piimhappega kuni pH on 3,8-4,0. Pärmipaaki pannakse suhkrustajast meski temperatuuriga 58° C. Kuumutatakse lastes aurutorudesse auru kuni 70 °C ja hoitakse selle temperatuuri juures 20 minutit pastöriseerimiseks. Seejärel jahutatakse meski 50 °C-ni ja hapustatakse väävel-või piimhappega. Peale segamist jahutatakse hapustatud meski 30°C-ni ja lisatakse pärmi 10 % meski mahust
Bensoehape (benseenkarboksüülhape) Kolbi valatakse 5 g tolueeni, 250ml vett, lisatakse 17 g KMnO 4 . Segu kuumutatakse mehaanilisel segamisel veevannis 3-4 tundi. Reaktsiooni lõppemisest annab tunnistust segu violetse värvuse kadumine. Kui ettenähtud aja möödudes violetne värvus pole kadunud, lisatakse kuumale lahusele ettevaatlikult 10 ml etanooli ja pärast värvuse kadumist filtritakse sadenenud mangaandioksiid. Filtraat aurustatakse portselankausis mahuni 50-75 ml, jahutatakse ja hapustatakse soolhappega. Kontrollitakse, et pH oleks vähemalt 4. Sadenenud bensoehape filtritakse, pestakse filtril vähese hulga külma veega ja kuivatatakse õhu käes. Vajadusel kristallitakse ümber veest. Saagis on ligikaudu 80-85% teoreetilisest. Etüülbensoaat Kolbi paigutatakse 12 g bensoehapet, 50 ml etanooli ja lisatakse 4 ml kontsentreeritud väävelhapet. Segu keedetakse püstjahuti all veevannil 3 tundi. Püstjahuti asendatakse
Süsinikdioksiidi tükid, mis on seisnud õhu käes, tuleb kuiva lapiga härmatisest puhtaks pühkida. Jätkates kolvi jahutamist, lisatakse tilklehtrist pikkamööda 5%-list soolhappelahust kogu tahke osa lahustumiseni. Eetrikiht eraldatakse, vesilahust ekstraheeritakse 2 x 20 ml eetriga. Eetrilahused ühendatakse ning ekstraheeritakse 10%-lise NaOH lahusega. Seda ekstrakti keedetakse 10 minutit, et eraldada lenduvad orgaanilised ühendid. Seejärel segu jahutatakse ja hapustatakse ettevaatlikult kontsentreeritud soolhappega. Eraldunud bensoehape filtritakse, pestakse vähese hulga külma veega ja kristallitakse ümber veest. Saagis on ligikaudu 90% teoreetilisest. Etüülbensoaadi süntees bensoehappest: Kolbi paigutatakse 12g bensoehapet, 50 ml etanooli ja lisatakse 4ml kontsentreeritud väävelhapet. Segu keedetakse püstjahuti all veevannil kolm tundi. Püstjahuti asendatakse destillatsiooniseadmega ning reageerimata etanool destilleeritakse
Kolbi valatakse 5 g tolueeni, 250 ml vett, lisatakse 17 g KmnO4. Segu kuumutatakse mehaanilisel segamisel veevannis 34 tundi. Reaktsiooni lõppemisest annab tunnistust segu violetse värvuse kadumine. Kui ettenähtud aja möödudes violetne värvus pole kadunud, lisatakse kuumale lahusele ettevaatlikult 10 ml etanooli ja peale värvuse kadumist filtritakse sadenenud mangaandioksiid. Filtraat aurustatakse portselankausis mahuni 5075 ml, jahutatakse ja hapustatakse soolhappega. Kontrollitakse, et pH oleks vähemalt 4. Sadenenud bensoehape filtritakse, pestakse filtril vähese hulga külma veega ja kuivatatakse õhu käes. Vajadusel kristallitakse ümber veest. Saagis on ligikaudu 8085% teoreetilisest. Etüülbensoaat Reaktiivid: Bensoehape 12 g Etanool 50 ml Väävelhape 4 ml Aparatuur: 100 ml kolb, püstjahuti, lihtdestillatsiooniseade.
O-a ühendites: -I, I, III, V, VII. Paljude mittemetallidega (C, N2, O2, S, Se) vahetult ei reageeri. H2, Si ja paljude metallidega reag ainult kõrg temp. Reag teiste hal-dega → interhalogeniidid, leeliseliste lahustega reag → jodiidid, jodaadid. Vesinikuga → HI vesinikjodiid. Hapnikhapped: HIO – hüpojoodishape on tuntud vaid lahjades vesilahustes, HIO3 – joodhape. Hapnikuühenditest on tuntud veel oksüfluoriidid. Tootmine: Eraldatakse peamiselt looduslikest vetest, mis hapustatakse pH-ni 2,5-3,5, töödeldakse Cl2-ga või lisatakse NaNO2 lahust. Kasut: mitmesuguste anorgaaniliste või orgaaniliste joodiühendite saamiseks, katalüsaatorina orgaanilises sünteesis, metallide jodiidrafineerimiseks, analüütilise keemia metoodikates, meditsiinis antiseptikuna ja kilpnäärmehaiguste diagnoosimisel ja ravil Astaat (At) - Olemasolu ennustas D. Mendelejev. Kogumassi maakoores hinnatakse väärtusega ≈ 70 mg. OM: tahke aine, värv pole teada. Omadustelt meenutab nii
HIO4 moodustab 3 sarja sooli: MIO4 (metaperjodaadid), M3IO5 (ortoperjodaadid), M3H2IO6 (paraperjodaadid) Joodi hapnikhapete sooli (sageli K+-sooli) kasutatakse analüütilises keemias (oksüdeerijatena, jodatomeetrias jm.) Hapnikuühenditest on tuntud veel oksüfluoriidid IOF3, IO3F jt. 3.29.4. Tootmine ja kasutamine I2 maailmatoodang: ca 15 tuhat t/a Eraldatakse peamiselt looduslikest vetest (kus sisaldub 10 -3–10-2% I-), mis hapustatakse pH-ni 2,5-3,5, töödeldakse Cl2-ga või lisatakse NaNO2 lahust (I- → I2), I2 absorbeeritakse lahusest aktiivsöega või anioniitidega (kui vee temp. > 40ºC, kasutatakse õhuga läbipuhumist). I2 eraldatakse aktiivsöest pesemisel NaOH lahusega (I2 → NaI, NaIO3), anioniidist “ Na2SO3 + NaCl lahusega (I2 → NaI) Saadud lahused hapustatakse, töödeldakse Cl 2 vm. (→ I2) I2 puhastatakse sublimatsiooniga. Joodi kasutatakse mitmesuguste
annaabi.ee 
