juba teisest. Veelgi enam, ma vin sisse astuma hakata hte ja sisse juda hoopis teise majja, vi hoopis hoovi vi preeriasse vkm. Igaks teab oma vi teiste unengudest olukordi, kus siis oli ta kki hoopis keegi teine. See on olukord, kus ma keeran kivi tagurpidi ja see on teiselt poolt konn, keeran konna tagurpidi ja ta on kass. Tagasi prduda, emme-issi juurde joosta ei saa - rmiselt tervistav olukord. Saab ainult muutumisega, suure Muuga kaasa minna, teda thelpanelikult jlgida, temaga heks - hahaa, temaga hes Muuks! saada. Aga kas ei thenda vaid edasi-liikumine seda, et meil samasusi polegi, kui me ei saa millegi juurde pidama jda, kas pole me siis sisuliselt teadvusetud? Kui meie kogemus on iga kord tiesti uus, siis vrdub see ju sellega, et meil pole mingit kogemust, et meid, kellel see kogemus oleks, kes kogemust koguks, alles hoiaks ja snteesiks, polegi? Kas see mitte ei thenda, et meil poleks siis mlu? Seda see kindlasti ei thenda. Jah, inertsest, konomiseerivast ja piskuga
" Nooruk muutub kiiresti, ei mahu enam oma riietesse, peab poodi minema. Ilu areaal ostukeskuses, kasuta meiki, kanna seda brändi, või ei, parem isegi seda, siis oled ilus. Kaos endas, kese otsustab võtta reisi ja kolida veel kaugemale, minapilt vahetub koguaeg, maailm tõmbub häguseks... Klapid pähe ja imekombel rahustab südant kiire trummipõrin ja madalad karjed meeshäälte poolt. Võimsa laenguga muusika, mis väljendab väga hästi seda, mis südames põksub. "Hahaa, nad lihtsalt ei mõista mind," karjub nüüd kogu südamest nooruk, kes tundis jällegi väljaspool midagi ära, mis teda ennast kujutab. Ta värvib oma pea mustaks, teeb endale 3 neeti ja 7 tatoveeringut, neist 1 neet sinna "kuhu ei tohi" ja 3 tatoveeringut surnutest. Ta läheb peole ja kohtab teisi, kes on temaga sarnased, ta tunneb, et on tervik, sest ta leidis ilu ja keskme endast väljaspool.
Me tegime voodid valmis, käisime pesemas ja läksime magama, kuna kell oli palju ja koolipäev oli meil veel ees. Kell oli 6:30 kui mu äratuskell hakkas helisema, mina ärkasin kohe üles ning seejärel hüppasin Kerdale peale, ka tema hüppas kohese püsti. Sain ma temakäest peksa et ma talle peale hüppasin. ,,Võrratu hommik, mis algab sinikatega," teatasin ma rõõmsalt. ,,Võrratu hommik, mis oleks mu peaaegu ära lämmatanud, kui mingi paks neeger hüppab peale," vastas kerda. ,,Hahaa, ole vait orav, lähme sööma," ütlesin talle. Panin ka Kõssile söögi ette ning hakkasime sööma. Ma tegin omale juustu röstsaia ja Kerda sõi singivõileiba. Kui söödud saime, läksime kooli. Seal tuli mulle vastu Katri: ,,Noh, sa uue sõbranna ja poisi saanud, fain siis, et minud ära unuastaid" ja läks solvudes minema. Hiljem mul ei õnnestunudki Katriga kontakti saada. Ta oli solvunud, et ma Kerdaga koos olin ja temaga polnud. Ise ta ju ei tahtnud tulla minu poole
Ma pole teile andnud midagi. OPHELIA: Te teate küll ju, prints, et andsite, koos sõnadega, mille magus hingus need tegi veelgi kallimaks. Kuid hõng on nendest haihtunud. Kink endist keelt ei kõnele, kui andja muudab meelt. Nad võtke tagasi, prints Hamlet. (Võtab pihikust juveelid ja annab HAMLETILE.) HAMLET (meenutades sepitsust): Hahaa! Kas olete süütu? OPHELIA: Mu isand? HAMLET: Kas olete ilus? OPHELIA: Mida teie kõrgus sellega mõtleb? HAMLET: Aga seda, et kui olete süütu ja ilus, peaks teie süütus vältima läbikäimist teie iluga. OPHELIA: Kas ilul võiks olla veel soodsamat seltsi kui süütus? HAMLET: Siiski, siiski - sest pigem võtab ilu võimust süütuse üle ja teeb temast kupeldaja, kui et süütus suudaks ilu oma näo järgi
» «Just nii,» ütles seersant. Segane, poolhull Felton ei saanud sõnagi suust. Mileedi mõistis, et temal tuleb seekord olukord päästa, 585 ta jooksis laua juurde ja haaras noa, mille Felton oli sinna jätnud. «Mis õigusega takistate te mind suremast?» hüüdis ta. «Suur jumal,» karjatas Felton, nähes tema käes helkivat nuga. Sel hetkel kostis koridorist pilkav naer. Ukselävel seisis parun öökuues, mõõk kaenla all. Ta oli kuulnud kära ja tõtanud kohale. «Hahaa, tragöödia viimane vaatus on käes.» ütles ta. «Te näete, Felton, draama on läbi teinud kõik astmed, mis ma ütlesin. Aga rahustuge, verd juba ei voola.» Mileedi mõistis, et kui ta silmapilk ei tõesta Feltonile oma kohutavat julgust, on ta kadunud. «Te eksite, milord, veri voolab ja langegu ta nende peale, kes selles on süüdi.» Felton karjatas ja tormas mileedi poole. Aga ta jäi hiljaks, mileedi oli juba noa endale rinda torganud.
annaabi.ee 
