poolt ja ülekohtu vastu välja. Päärnal oli nende omaduste pärast ka omajagu vaenlasi. Tema "vaenlane number üks" oli Kupja Prits, kes tema peale nii Miinaga läbikäimise kui ka kupja sõna mitte kuulamise ja vastuhakkamiste pärast viha kandis. Päärna negatiivseks omaduseks võis pidada seda, et ta veri alati kaklusse kiskus, kui ta seda kuskil nägi. Päärn hakkas mitmel korral mõisale vastu ja sai selle pärast mitu korda mõisa tallis ja haagikohtuniku juures julmalt nuhelda. Päärnal oli ka üks konflikt Vaitla mõisa opmann Vinteriga. Ühel öösel kui opman jälle Miinale, kes ta teenija oli, ligi tikkuda üritas juhtus Päärn Miina juttude tõttu, et opmann talle peale käib, seal läheduses olema. Kui Päärn Miina karjatust kuulis tormas ta sisse ja andis opmann Vinterile päris korralikult kolki. Selle juhtumi, mis oli opmani poolt kõvade valede ja väljamõeldistega lisatud,
Tütarlaps ei võtnud peigmeest kuulda ja arvas, et ta tuleb Vinteriga toime. Ühel vihmasel ööl tikkus aga opmann siiski teenijannale ligi. Õnneks juhtus Võllamäe Päärn ligiduses olema ja Miina kiljatust kuuldes tormas noormees kohe aknast sisse. Päärn tasus opmannile selle teo eest suure keretäiega. Mõistagi kaebas Vinter juhtumist mõisnikule, kuid lisas juttu palju alatuid valesid. Niiviisi saigi opmann pikalt plaanitud kättemaksu Päärnale täide viia. Päärn viidi haagikohtuniku juurde ja Miina mõisatalli, kus nad mõlemad said armutult peksa. Õnneks jõudis ka õige versioon toimunust päevavalgele. Opmanni karistus oli oma töökoha kaotus mõisas. Rehepapp Rehepapp oli mõisasundija, kes jagas talupoegadele kohustusi. Ta polnud talupoegadega nii karm, kui Vinter ja Kupja-Prits. Rehepapp küll sõimas ja tänitas mõisa töölistega, kuid ta tegi 2 seda rohkem kohustusest ning kombe pärast
vastu välja. Päärnal oli nende omaduste pärast ka omajagu vaenlasi. Tema "vaenlane number üks" oli Kupja Prits, kes tema peale nii Miinaga läbikäimise kui ka kupja sõna mitte kuulamise ja vastuhakkamiste pärast viha kandis. Päärna negatiivseks omaduseks võis pidada seda, et ta veri alati kaklusse kiskus, kui ta seda kuskil nägi. Päärn hakkas mitmel korral mõisale vastu ja sai selle pärast mitu korda mõisa tallis ja haagikohtuniku juures julmalt nuhelda. Päärnal oli ka üks konflikt Vaitla mõisa opmann Vinteriga. Ühel öösel kui opman jälle Miinale, kes ta teenija oli, ligi tikkuda üritas juhtus Päärn Miina juttude tõttu, et opmann talle peale käib, seal läheduses olema. Kui Päärn Miina karjatust kuulis tormas ta sisse ja andis opmann Vinterile päris korralikult kolki. Selle juhtumi, mis oli opmani poolt kõvade valede ja väljamõeldistega lisatud, vanale mõisnikule ära ( teadis
vastu välja. Päärnal oli nende omaduste pärast ka omajagu vaenlasi. Tema "vaenlane number üks" oli Kupja Prits, kes tema peale nii Miinaga läbikäimise kui ka kupja sõna mitte kuulamise ja vastuhakkamiste pärast viha kandis. Päärna negatiivseks omaduseks võis pidada seda, et ta veri alati kaklusse kiskus, kui ta seda kuskil nägi. Päärn hakkas mitmel korral mõisale vastu ja sai selle pärast mitu korda mõisa tallis ja haagikohtuniku juures julmalt nuhelda. Päärnal oli ka üks konflikt Vaitla mõisa opmann Vinteriga. Ühel öösel kui opman jälle Miinale, kes ta teenija oli, ligi tikkuda üritas juhtus Päärn Miina juttude tõttu, et opmann talle peale käib, seal läheduses olema. Kui Päärn Miina karjatust kuulis tormas ta sisse ja andis opmann Vinterile päris korralikult kolki. Selle juhtumi, mis oli opmani poolt kõvade valede ja väljamõeldistega lisatud, vanale mõisnikule ära ( teadis
Sellest tekkis uus koormiste liik- teokohustus. Iga talu pidi saatma kindlal arvul nädalapäevadel mõisa ühe teolise. 15. saj teisel poole tekkis arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad- kujunes välja sunnismaisus. Talupojad ei võinud enam ühe aadliku juurest teise juurde paremat elutingimust otsima minna. Maarahvas andis aga linnarahvastikule palju juurde, põgenikele loodi adra-ehk haagikohtuniku amet. Tõusid maksud- kümnis ¼ saagist. 1507. võeti talupoegadelt relvakandmisõigus. 16.saj talupoegi hakkati pidama mõisnike isiklikeks omandiks. Liivimaal oli väljakujunenud pärisorjus. 6. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. Linnaõiguse tuumaks linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse katse. Põgenikud said pärast aasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada
Tekkis teokohustus. Iga talu pidi saatma mõisa teolisi. Talupoegade õiguslik seisund 15.saj teisel poolel talupojad polnud enam isiklikult vabad ja nad kuulusid maa külge kujunes välja sunnismaisus. Teise aadliku juurde minna ei tohtinud ilma loata, loata pagenud talupojad anti tingimusteta välja. Linnad tõrkusid, kuna neile andis maarahvas täiendust. Põgenenud talupoegade väljanõudmiseks seati sisse adra ehk haagikohtuniku amet. Liikumisvabadus oli ainult vabatalupoegadel. Teokohustuse kasvuga suurenesid ka maksud, kümnis suurenes 10% veerandile. Paljud talud jäid mõisale võlgu. 1507. võeti relvakandmisõigus. 16.saj keskel talupoegi võõrandati maast lahus. Seega talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks > kujunes välja pärisorjus. Põllumajandus Maaharimine rajanes vanal põhjal. Ehitati mehaanilisi veskid, enamasti vesiveskid.
Makse ei maksnud. · Sulased, tüdrukud, vabadikud teenisid palgalistena või päevilistena taludes, maata talupojad. Kuigi sõjalisi väljaastumisi enam ei esinenud, ei leppinud eestlased siiski kujunenud olukorraga kergesti. Piiriäärsetel aladel püüti põgeneda Venemaale, Soome või Rootsi. Otsiti mõisaid, kus koormised olid kergemad. Ka linnad olid talupoegadest huvitatud. Et põgenenud talupoegi üles otsida ja karistada, seati sisse adra- e haagikohtuniku ametikoht. Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid keskajal põhirahvused - eestlased, lätlased, liivlased, kusjuures viimaste arv vähenes pidevalt ning nende asuala ahenes lätlaste kasuks. Linnades domineerisid sakslased, kuid ka seal leidus piisavalt kohalikku päritolu elanikke. Linnadesse asunud põlisrahvaste esindajad, kes vähegi heale järjele jõudsid saksastusid siiski kiiresti. Üldiselt suhtusid linnakodanikud maarahvasse halvustavalt, kutsudes neid mittesakslasteks (undeutsch)
annaabi.ee 
