partei liikmena aktiivselt osa poliitilisest elust, koostas läkituse "Eesti Töövabariik" (1918). Asus tööle Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professori kt-na (1921), valiti esimeseks korraliseks professoriks eesti kirjanduse alal (1931), milleks jäi kuni siirdumiseni eksiili (1944). Prof Suitsu nõudliku õppejõu käe alt on kasvanud kaks põlvkonda eesti kirjandusteadlasi. Kirjanduslikku ellu astus gümnasistina ajalehes "Uus Aeg" (1889), avaldades arvukalt sõnumeid, arvustusi, raamatute tutvustusi jms. Värsse hakkas avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906),
Naturalism Naturalism on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola. Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost "Maa". (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism...) Dostojevski Fjodor Dostojevski, 1821-1881, Venemaa. Pärit vaesunud põlisaadli perekonnast. Vanemad olid üksteisest väga erinevad isa karm ja ema hell. Lapseea kultuurimuljed olid mitmekülgsed. Iseloomujooned: kinnisus ja lugemiskirg. Ema surm. Isa surm põhjustas langetõve. Lõpetas Peterburis sõjaväeinseneri kooli, samuti säilis tal kirjanikukutsumus. Läks teenistusest erru. Valmis esikteos
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
