suudavad nad ellu viia rahulikul teel. Liberaalide tähtsaim ideoloog Prantsusmaal oli kirjanik ja poliitik Henri Benjamin Constant de Rebecque, kes pooldas konstitutsioonilist monarhiat, kuid rõhutas ka sõna trüki ja südametunnistuse vabadust. Suurbritannias kujunesid liberaalse ideoloogia kandjaks viigid, kelle partei 1839. aastal nimetati Liberaalide parteiks. Väljapaistvad prantsuse ajaloolased Francois Guizot, Augustin Thierry. Klassideks nimetasid nad suuri vastandlike huvidega inimrühmi, põhiklassideks pidasid aga feodaale ja talupoegi. C) Muutused majanduses Majanduslik liberalism- vaba turg ja vaba kaubandus Küsimus- kuidas võiks rikkaks saada? Sotimaa majanduseadlane ja filosoof Adam Smith uuris seda probleemi. Ta väitis, et rikkuse saladus peitub jõus, mitte kaubanduses, rahas ega maas
Liberalistid pooldasid isiku- ja kodanikuvabadusi, arvasid, et kõik inimesed peavad olema õigustelt võrdsed. Inimene oli nende jaoks riigist tähtsam, riik peab võimalikult vähe sekkuma oma kodanike eraellu. Riik ei tohi sekkuda oma kodanike majandusellu. Eraomandus oli püha ja puutumatu, parimaks riigikorraks peeti demokraatlikku vabariiki, pooldati revolutsiooni, kui ühiskonna muutmise vahendit. Liberaalide hulka kuulusid väljapaistvad prantsuse ajaloolased F. Guizot ja A. Thierry jt, kes tegelesid eeskätt poliitilises võitluses aktuaalse Suure Prantsuse revolutsiooni uurimisega, kuid koostasid ka rahvlusliku ning Euroopa ajaloo üldkäsitlusi. Suurt Prantsuse revolutsiooni vaatlesid nad kolmanda seisuse positsioonilt ja tõid käibele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega inimrõhmi, põhiklassideks pidasid nad aga feodaale ja talupoegi.
üksikisiku vabaduste kaitse. Põhivabadusteks pidasid nad sõna- trüki-, koosolekute, ühingute ja südametunnistuse vabadust. Liberaalide liikumistel oli põhiroll inglastel ja prantslastel, kuid järgijaid leidus ka teistes maades. Liberalismi rajajaks peetakse John Locke´i. Liberaalide tähtsaim ideoloog Prantsusmaal oli Henri Benjamin Constant de Rebecque, kes rõhutas üksikisiku põhivabadusi. Liberaalide hulka kuulusid ka kuulsad prantsuse ajaloolased Guizot, Thierrz jt, kes uurisid Suurt Prantsuse revolutsiooni, koostades ajalookäsitlusi ning võtsid kasutusele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega inimrühmi, näiteks feodaale ja talupoegi. Suurbritannias pooldasid liberaalset ideoloogiat viigid, kelle partai nimetati 1839. aastal Liberaalide parteiks. Romantism oli 19. sajandi I poole vaimusuund kirjanduses, kunstis kui ka inimeste maailmanägemises
ongi klassivõitluse kulminatsioniks ning üleminekuks uuele ühiskondlikule korrale. ✣ Maksistide arvates on klassivõitlus igal pool ja igavene, igas ühiskonnas, kus on antagoonilised klassid. (viide) ETTEKUJUTLUS KLAASIVÕITLUSEST ENNE MARKSISMI ✣ Ühiskonna jagunemise fakti võitlevateks klassideks on täheldatud juba ammu. ✣ Prantsuse ajaloolane ja riigiteadlane François Pierre Guillaume Guizot kirjutas oma teoses «Prantsuse valitsus peale Restaureemise ja praegune ministeerium» (1820. a) Prantsuse ajaloost kui kahe rahva ajaloost: keskklass ja aristokraatia. ✣ (VIIDE) Enne Marxi loeti klassivõitlust mitte sotsiaalseks vaid poliitiliseks nähtuseks. Selle tekkepõhjuseks loeti ammustel aegadel toimunud sündmusi - ühe rahva vallutamist teise poolt. Rõhuvat klassi vaadeldi kui võitja rahva järeltulijateks ja rõhutuks klassiks löödud rahva järeltulijateks
arhiiv on moodustunud. Säilitatakse võimalikult samasugune struktuur nagu see oli korraldatud asutuses. Sellise meie jaoks lihtsa tõe arhivaar peab üles näitama austust arhiivi looja ning asjaajamise terviklikkuse vastu ("respect de fonds"), ütles 1841. a välja Natalis De Wailly. Siit alates sai provenientsiprintsiibist arhiivinduse keskne teoreetiline alus. Arhiivifondi mõiste võttis kasutusele François Guizot (minister, peaminister, ajaloolane). Asutuse arhiiv moodustab üle andes iseseisva fondi Saksa arhiivinduse kujunemislugu: Leopold von Ranke ja tema õpilaste arhiivi - teoreetiline diskussioon, struktuuriprintsiip, registratuuriprintsiip. 18. sajandil, mil Saksamaa oli killustanud sadadeks riigikesteks, eksisteeris u 3 liiki arhiive: · Dünastiline arhiiv (Hausarchiv) valitseva dünastia perekondade kohta käivad dokumendid;
annaabi.ee 
