"Tarapita„ ● Kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse ● Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis - pateetilise sümboolikaga ● Esimene novell "Hingemaa" (1906) ● Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle ● Hiljem on novellid kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud ● Tuglast võib pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks ● Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist, oli aktiivne noor poliitik ja kõnemees ● Kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmena toetas ta toona tuliselt vasakpoolseid ideid, eelkõige kodanikeõiguste laiendamist Looming ● Omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad ●
meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge
meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge
aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I-- II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks,
aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks,
meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I--II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge
annaabi.ee 
