(auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt pidi kirik testamendis saama ühe poja osa. Kanooniline tsiviilprotsess tunnistas vaid kirjalikke do-kumente mida pole kirjas, seda pole olemaski. Gratianus ja Corpus iuris canonici: Munk Gratianus, kes oli Bolognas pühendanud ennast kirikuõigusteaduse õppimisele ja uurimisele, koostas 1140. aastal Gratianuse dekreedi, millest sai esimene ja tähtsaim Corpus iuris canonici osa. Gratianus ise nimetas oma õigustekstide kogumikku ,,Vastuoluliste kaanonite kooskõlastus". Ta kogus sinna kokku õigusmaterjali, mida võis tulevikus tsiteerida. Seda kodifitseeriti vähehaaval ning sellele lisati hiljem veel teiste poolt 6 raamatut ja paavst Clemens V dekreetide kogumik ja sellega oli Corpus iuris canonici 14. sajandiks pärast ligi 200 aastast redaktsiooni
Gregorius VII (1073-1085) kirikureformi ajastu õigus peegeldus eelkõige Lucca piiskopi Anselmi ulatuslikus kogumikus (13 raamatut, 1150 kapiitlit), mis leidis Lõuna-Euroopas küllalt laia leviku. 11. saj. deklareeris paavst selgemalt kui kunagi varem, et tal on õigus luua uusi seadusi kooskõlas ajastu vajadustega. Dekretaalide abil hakati teadlikult looma uut õigust, uusi norme ei mõistetud enam kui juba olemasoleva kaanonitel põhinevat vana õiguse täiendust. Hiljem arendas Gratianuse õpilane Hugguchio välja doktriini, mille kohaselt dekretaal on allikate hierarhias kõrgemal astmel kui kaanon. 3. Kanonistika Edaspidises arengus saab koos kanoonilise õiguse arenguga rääkida kanonistika (teadus kanoonilisest õigusest) kujunemisest. 3.1. Ivo v. Chartres' Väga suure leviku ja mõjuga oli Chartres'i piiskopi Ivo koostatud kolm kogumikku (Dekreet, Collectio Tripartita, Pannormia) kanoonilisest õigusest, mis olid nii kanoonilise õiguse allikad
dekreedid, mida aktsepteerisid kogudused ning need olid kohustuslikud. 12 saj keskel hakati koostama vanema kanoonilise õiguse kogu, kuhu viidi ilma igasuguse kriitikata sisse kanoonid ja dekreedid. Esimene kogu tekkis umbes 1140 aastal. Selle autoriks oli munk Gratianus ja seda allikakogu nimetati Corpus dekretorum. Gratianus süstematiseeris materjali ja sealt hakkasid välja kujunema õiguslikud teesid (millist kirikunormi kasutati); juhtudeks ette nähtud teesid; õiguslikud probleemid. Gratianuse tööde põhjal arenes välja koolkond dekretistid, kes olid kanoonilisõigusliku kirjanduse autoriteks. Selle kirjanduse põhjal tekkis omakorda vastav koolitustegevus, so ülikooli stuudium. Inimesi, kes õppisid õigust, hakati nimetama kanonistideks (õppisid kanoonilist õigust) ja legistideks (õppisid rooma õigust). Edasi tuli veel juurde paavstide dekretaalide kogumid. Need koguti kokku nelja erinevasse töösse. 1580 a
nime all.Töö sisu määras suurel määral teoloogia ja tekkiva kanonistika tihe seos. Töö jagunes sisuliselt kolmeks:1 . o s a k ä s i t l e s k a n o o n i l i s e õ i g u s e o l e m u s t , s e l l e a l l i k a i d j a k i r i k l i k ke a m e t e i d ; 2 . o s a s i s a l d a s n o rm e k i r i ku ko h t u , a b i e l u j a p a t u k a h e t s u s e , v a r a - j a o r d u õ i g u s e ko h t a ; 3 . o s a p u u d u t a s j u m a l a t e e n i s t u s t j a s a k r a m e n t e . Gratianuse tööde põhjal arenes välja kanonistide esimene teaduslik koolkond – dekretistid , mida võib võrreldaglossaatorite koolkonnaga. Kanooniline õigus sai lõplikult ülikoolis õppedistsipliiniks, haritud jurist kandis tiitlit“ mõlema õiguse doktor” Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uuedkogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikudmuutusid peagi
millise kontsiili-isaga *, skolastilises teoloogias Sorbon-ne'i doktoriga. 1 Jagada kõrvakiilusid ja rebida juukseid (lad k) Sinist ja pruuni värvi (lad. k.). 137 Teoloogia läbi võetud, asus ta kirikuseadluste kallale. Magister Sententiarumi * juurest siirdus ta Karl Suure kapitulaaride juurde. Ja nõnda neelas ta oma teadmistejanus ühe 7 8 dekretaali teise järel alla, nii Hispalise * piiskopi Teodoruse, Wormsi piiskopi Bouchard'i, Chartres'i piiskopi Yves'i omad; siis Gratianuse dekretaalide kogu *, mis Karl Suure kapitulaaridele järgnesid; edasi Gregorius IX kogu*; siis Honorius III epistli «Super spécula» *. Ta tegi enesele selgeks selle keskaja kaoses kehtima hakkava tsiviil- ja kanoonilise õiguse määratu suure ja segase ajajärgu, mis algab 618-ndal aastal piiskop Teodorusega, ja lõpeb 1227-ndal aastal paavst Gregoriusega. Kirikuseadlused läbi seeditud, andus ta arstiteadusele ja vabakunstile. Ta uuris rohtude ja
annaabi.ee 
