Grafiti ehk kunst massidele - kas see on võimalik? (0)

Nii, kuidas areneb inimühiskond, muutub ka kultuur ning kunst . Uued suunad tulevad ja lähevad, mõni jääb püsima kauemaks, teine vajub kohe unustuste hõlma. Kunagi ei võeta kõik uus vastu üksmeelselt, alati leidub kahtlejaid ning esialgu soovitakse jääda traditsioonidele truuks. Just kunsti valdkonnas tuleb see kõige selgemini esile.
Kunsti arendajateks ja edasiviijateks on enamasti noorem põlvkond. Seetõttu pole ka ime, et massidele suunatud kunst , ehk see, mida näeme reklaamide, uute hoonete ja muude igapäevaste objektide disainis, arvestab tihti noorte nägemust asjade olemusest. Siin võib toimuda kokkupõrge aga vanema generatsiooniga, kes arvab seda olevat liiga julge või eriskummaline. Ajaloost võib näiteks tuua impressionistid, kelle töödele vaadati algselt ülalt alla, ent nüüd on need hinnatuimate hulgas. Sarnane keeruline lugu on ka praegu.
Kujutage ette, et kunagised tuntud Euroopa kunstnikud elaksid tänapäeval. Kui Leonardo da Vinci maaliks suvalise maja seinale Mona Lisa pildi, enne kui inspiratsioon kaob, kas oleks tegu lihtsa vandalismi või siis kunstiga? Arvamused oleksid erinevad, ent vaatamata oma hulljulgusele, ebaharilikkusele ning sagedasele seadusevastasusele võib sellist tegevust ehk grafiti loomist siiski lugeda täieõiguslikuks kunstiliigiks. Sellel on olemas oma kindlad jooned, kujunemislugu , ning nagu näha, on grafiti oma kõige loomulikumas vormis just seintel , vabas õhus ning võimalikult paljude vaateväljas.
Grafitit viljelevad erinevad inimesed ning see on sarnasel kujul olemas olnud juba antiikajast. Tänapäevane grafiti ehk siis tavaliselt aerosooliballoonidega loodud kunst võib hõlmata lihtsaid jõukudevahelisi märke kuni suuri, värvilisi ja oskuslikult teostatud seinamaale. Tegeletakse üksi või gruppides ja enamasti varastel hommikutundidel. Grafitit on selle sünnist saati nähtud kui midagi keelatut ja ühiskonda ebasobilikku. Tõepõhi on sellel muidugi all, sest seda tehakse sageli ilma loata ning paljud algajad kritseldajad arvavad olevat lahe sodida avalikesse kohtadesse labasusi.
Kuigi sodijaid peab karistama , ei tohiks sellega ka tõelisi tänavakunstnikke survestada. Suurimaks probleemiks on sobilike pindade puudumine, mistõttu paljud väljendavad ennast esimesel ettejuhtuval seinal ning pälvides sellega hoonete omanike pahameele. Siiski on hakatud aru saama grafiti kunstiväärtusest ning mõned leidlikumad ja huvitavamad tööd on lubatud alles jätta. Et aga vältida ebaseaduslikku ning mittesobivates kohtades tehtavat grafitit, tuleks anda roheline tuli selle tegemisele kindlates kohtades. Ilmetud betoonmüürid, värvimata majaseinad ja muu pinnuks silmas olev võiksid aga saada tõelisteks kunstiteosteks, kui oleks olemas luba ning julgustus.
Grafiti kui kunstiliik on vähese ajaga läbi teinud suure arengu. Paljud neist teostest juhivad tähelepanu mitmetele ühiskonnaprobleemidele, teised on aga lihtsalt silmailuks. Mõtlematu ja kallis eemaldustöö on sageli tulutu, kuna tühi koht kasutatakse varem või hiljem uuesti ära. Miks mitte noorte kunstnikega kokku leppida ning lasta nende kujutlusvõimel lennata ?