võrdlustermopaariga ühendatud voltmeetri näidu järgi. Pärast temperatuuri stabiliseerumist fikseerisime taas voltmeetri näidud. Kokku märkisime üles lugemid viiel erineval temperatuuril. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 1.1, mille põhjal koostasime ka sõltuvused E1=f1(t) ning t1=f2(t), mida on võimalik näha graafikul 1.1 ja 1.2. Mõõdetud termoelektromotoorjõu järgi leidsime temperatuuri termopaari gradueerimistabelist. Termopaari kuumliite tegeliku temperatuuri leidmiseks määrasime külmliite temperatuuri parandi, mis sõltus siis külmliite temperatuurist. Parandi E leidsime külmliite vedeliktermomeetriga mõõdetud temperatuuri tk1 järgi termopaari gradueerimistabelist. Tegelikuks temperatuuriks lugesime kontrolltermopaariga mõõdetud temperatuuri t. Antud katsetulemused võimaldavad meil määrata gradueeritava termopaari mõõtmisvea
2. Töö käik: Katse vältel hoidsime torus auru rõhku ventiiliga reguleerides 10 Pa juures konstantsena. Katse vältel lugesime 10-minutiliste vaheaegadega soojusvoomõõturi näitu, termopaaride termopinged ja ka nende külmliite temperatuuri. Temperatuure mõõtsime kuni termiliselt statsionaarse olukorra saabumiseni. Lisaks määrasime mõõtevöö keskpinna diameetri dk. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 7.1. Temperatuurid leidsime gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. Tabel 7.1 B= 761 mmHg Tabel 7.2 d1= 83 mm d2= 205 mm 0= 6 mm c= 12,66 W/(m2*mV) Soojusjuhtivusteguri arvutamine: c(d 2 + 0 ) E ln d 2 d 1 = W/(m*K) 2(t1 - t 2 ) =12,66*(0,205+0,006)*9,5*ln(0,205/0,083)/2*(102,225-29,35)=0,155 W/(m*K) Soojuskadu jooksva meetri kohta: q1=c(d2-0)*E W/m q1=12,66*3,14*(0,205+0,006)*9,5=79,724 W/m 4. Järeldus:
konstantsena. Katse vältel lugesime 10-minutiliste vaheaegadega soojusvoomõõturi näitu, termopaaride termopinged ja ka nende külmliite temperatuuri. Temperatuure mõõtsime kuni termiliselt statsionaarse olukorra saabumiseni. Lisaks määrasime mõõtevöö keskpinna diameetri dk. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 7.1. Temperatuurid leidsime gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. Tabel 7.1 Tabel 7.1 E Isolatsiooni all Mõõtevöö all Mõõtevöö peal Termopaarid e t1 t2 t3 külmliide
5. Termopaaride ümberlüliti 6. Millivoltmeeter 7. Elavhõbedatermomeeter 8. T-tüüpi (vask-konstantaat) termopaaride gradueerimistabel 3. Katseseadme skeem 4. Töö käik Katse vältel hoitakse torus auru rõhk konstantsena ligikaudu 10 kPa. Katse vältel loetakse 5 minutiliste vahedega soojusvoomõõturi näit, termopaaride termopinged ja nende külmliite temperatuur. Tulemused kantakse tabelisse. Temperatuurid leitakse gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. 1 Silindrilise kihi soojusjuhtivusteguri määramine. 5. Mõõtmisandmed 6. Antud ja arvutatud suurused Soojusjuhtivustegur Ʌ0 on võetud soojustehnika käsiraamatust. 7. Järeldus 2
Radiaatori pindade keskmiste keskmine – 3,269 mV Katse kestus = 900 s Kondensaadianuma mass katse lõpul - 1,03 kg Kondensaadianuma mass katse algul - 1,525 kg Kondensaadi mass M = 0,495 kg Õhurõhk ruumis B = 102,9 kPa Auru ülerõhk pm = 10 kPa Auru absoluutne rõhk Pa = 0,11 MPa Auru kuivusaste x = 0,9 (võetud kogemuslikult) Kondensaadi keskmine temperatuur tk = 96,23 C Radiaatori välispinna keskmine temperatuur tp = 99,8 C – gradueerimistabelist Ruumi õhu keskmine temperatuur tõ = 22,38 C Radiaatori pind m2 5 Soojusvoog M M Q= [ x ∙ r + ( t a−t k ) c p ] ∙103 = [ h' ' −( 1−x ) ∙ r−hk ] ∙103 W (4.1) τ τ
2 4 6,01 20,2 761 198 0,236 6 29,4 Katse lõpul:36,626 5 6,00 20,4 761 200 0,235 6 29,5 6 6,05 20,1 761 197 0,235 6 29,5 Keskmin 5,97 20,1 761 197 0,238 6 29,6 Vahe: 0,497 m3 e Gradueerimistabelist võeti temperatuuride vahe väärtused. Õhu rõhk kalorimeetril teisendati pascalid mmH2O-deks. Arvutused, kui PW = 15 W Tabelist 1 võetud aritmeetilistest keskväärtustest arvutatakse erisoojus (4.1), kusjuures soojus arvutatakse kJ. −3 Q=Qel =PW ∗τ∗10 (4.1) kus PW – küttevõimus W, τ – katse kestvus s. (τ = 600 s)
annaabi.ee 
