Nende hulgast valiti rae härrasid. Vallalised kaupmehed kuulusid Mustpeade Vennaskonda. · Käsitöölised kuulusid kanutigildidesse. Peenema väljaõppega käsitöölised, sakslased. Olevistegildi kuulusid lihtsad käsitöölised, eestlased. Gildid püütsid elanikele näidata kui ühtekuuluvad nad on. Kaupmeeste gildidel oli aastas 4 suurt pidudstust: 1.Jõulujoodud 2.Vastlajoodud 3.Papakoi laskmine 4.Mairahupidu. · Lisaks gildidele olid olemas ka tsunftid käsitöö ühing. Ühe linna, ühe ja sama eriala. Iga tsunftil oli oma põhikiri ehk skraa.Aja jooksul hakkasid tsunfti seadused majanduse arengut pidurdama. Nõuti, et meistriks saades on vaja ära teha meistri töö ehk sedööver. Nõuti veel, et tulevasel meistril oleks aus päritolu ja läbinud vajalikud õpiaastad. Tsunftid võitlesid ametivendadest konkurentidega, kellel meistripaberit ei olnud. Neid sõimati jänesteks ehk
valitsemisest 18. Sajandil. Selles teoses on püütud anda süstemaatilist ülevaadet Eesti ala valitsemisstruktuurist alates Vene võimu kehtestamisest Baltikumis 1709-1710, kus vene võim pakkus balti aadlile restitutsiooni- reduktsiooni käigus võõrandatud maaomandi taastamist ja omavalitsuslike õiguste ennistamist (31). 1721a. sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga lubati Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlikele ja mitteaadlikest elanikele, sammuti linnadele, magistraatidele, gildidele ja tsunftidele Rootsi valitsusaja privileegide, tavade ja õiguste säilitamist ning kaitsmist ( Balti erikord), siis antud monograafias põigatakse ka Rootsi võimu aegadesse, et oleks mõistetav kehtiva korra päritolu. Teose lõpetab Katariina 2-se asehalduskorra kehtestamisega Baltikumis 1783a. , kus Eesti ja Liivimaa nimetati ümber Tallinna ja Riia kubermangudeks ja kus kehtestati sammasugune valitsemiskorraldus nagu seda oli Vene riigi teistes osades.
Kärgperekonna tüüp hakkas linnas elava maarahva seas teisenema ja muutuma tänapäeva tuumikperekonnaga sarnasemaks. Koos elas üks tuumikperekond, mees ja naine oma lastega. Laste arv perekonnas oli üsna suur, sest sündimuse ja muidu suremuse määr oli üsna kõrge. Piiratud mahutavusega linnaruum ei võimaldanud seal elada mitmel põlvkonnal üheskoos. Maarahvale, nii nagu ka muule linnaelanikkonnale, meeldis vabal ajal pidutseda ja korraldada joodusid. Joodud olid suured pidustused gildidele, raele ja kõikidele linnakodanikele. Neid korraldati erinevate tähtpäevade puhul: pulmade, pühade, initsiatsioonide ehk ühest positsioonist/ametist või eluetapist teise liikumise puhul või muude seltskonnaürituste raames. Joodud kestsid sageli mitmeid päevi, kohati isegi terve nädala. Maapiirkondades korraldati sarnaselt vakuseid ehk vakupidusid joodusid, mil maahärra/läänimees kohtus oma talupoegadega, ja kogus loonusrenti ehk naturaalmaksu.
Lisaks teraviljakaubandusele oli püsivalt oluline transiitkaubandus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaalt veeti välja vaha, karusnahku, rasva, lina, kanepit jms, sisse aga soola, soolaheeringaid, kalevit, veine jmt. Tähtsaim kaup oli sool, mida toodi Portugalist ja Prantsusmaalt. Öeldi, et Tallinn on ehitatud soolale. Idakaubandusel oli Hansa olemasolus keskne kõht ning selle kaubanduse monopol oli Tallinna ja Riia käes. Käsitööliste ühendusteks olid lisaks gildidele tsunftid, mis koondasid ühe ala meistreid. Osa ,,peenemaid" tsunfte oli eestlastele suletud. Meistrite arv oli neis rangelt piiratud, kehtisid toodangu hulka, kvaliteeti ja hinda reguleerivad nõuded ning kitsendused. Nii gildid kui tsunftid olid ühtlasi seisusekaaslasi ühendavad klubid, hoiu- ja haigekassad, hoolekandeasutused ning vajadusel sõjaväeüksused. 13.-15. sajandil ehitatud Oleviste kirik Tallinnas
oli kassabürger (linna vara ja rahad). Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel. ·Gild- Gildid olid varakate kodanike õigusi tagavad organisatsioonid. Tallinna arvukatest gildidest kujunesid välja kolm tähtsamat, kes omasid iseseisvaid hooneid: Suurgild (1325. a. oli olemas), Olevi gild ja Kanuti gild. Iseseisev hoone oli ka gildidele lähedasel Mustpeade vennaskonnal. Suurgildi liikmeks said vaid suurkaupmehed ning nende seast valiti linnapead ja raehärrad. ·Tsunft- Eesti linnades kehtis tsunftikord keskajast kuni 19. sajandini. Enim teateid Eesti tsunftidest on säilinud Tallinnast. Lõplikult kaotati tsunftid 1920. aastal Seisuste kaotamise seadusega. Käsitöölised organiseerusid uuesti kutsealase omavalitsusena Käsitööstuskotta, mis valiti 1936. aastal.
Poliitika muutus 13. sajandil, kui Innocentius III kuulutas et pühakute kanoniseerimine kuulub ainult paavsti kompetentsi. Pühakuks saamiseks oli vaja sooritada 2-3 imet (imed võisid juhtuda ka pärast pühaku eluaega), aidata oma ligimesi õndsaks saamisel, ka märtrisurm tuli kasuks. Rahva ja kiriku suureks ühisosaks oli ka jumalaema Maarja kummardamine. Maarja oli keskajal väga tähtsal kohal, talle pühendati palju kirikuid ja kabeleid, ta oli patrooniks paljudele linnadele ja gildidele. Ka piiblimüsteeriumite puhul oli ta kesksel kohal, kirikukalendris leidub lausa kaheksa püha, mis on temale pühendatud. Sakraalses ruumis peegeldus pühakute ja reliikviate kultus, kui hakati rajama kabeleid ja kiriku löövidesse kõrvalaltareid, mis olid pühendatud pühakutele. Jõukamatel inimestel olid kaasaskantavad altarid, levis ka kaitsepühakute tava, kes pidid kujudena kaitsma sõjamehi või kaupmehi. Lihtrahvas pidi ise pühapaikadesse minema, sellest
annaabi.ee 
