1) Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus. 2) Saab küll rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest, kuid need on tegelikult nõrgad ainult sõna lõpus või lühikestena helilises ümbruses, nii et nad on pigem tugevate allofoonid. 3) Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 4) Probleem võõrtähtedega s ja z. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduks s ja z. S esineb ainult geminaadina. Z esineb s lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses. 5) Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad järgmise hääliku artikuleerimiseks liikuma. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub
lühikesena vokaalide vahel või sõna lõpus. Tugevad sulghäälikud on geminaadid, mis kirjutatakse ühekordselt teisevältelistes sõnades ning kahekordselt kolmandavältelistes sõnades v.a.pika vokaali v. diftongi järel (saate, aita). - S õigekiri on sarnane sulghäälikutega. Z esineb s lühikese nõrga allofoonina helitute häälikute naabruses. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z. S esineb vaid geminaadina (nagu tugevad sulghäälikudki). - Z hääldub [s]-na ja on s-i ühe allofooni tähistaja, ehkki kirjapildis võib leida ka üksikuid näilisi minimaalpaare: sootehnika zootehnika. S'il on nagu klusiilidelgi lühike nõrk allfoon: isa [iza]. - Poolvokaalid j ja w märgivad silbipiiri: w esineb vaid silbi alustajana uu ja u-ga lõppeva diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel. - Frikatiivid v ja f moodustavad e
üldmõistet kvantiteet (lühend Q). Paljudes keeltes on kvantiteedil ka tähendusi eristav, fonoloogiline roll selgekujuliseks näiteks on keeled nagu tsehhi või ungari (nende kirjas märgib akuut pikka vokaali, tavaline täht lühikest) või siis läti, kus pikkusmärgina kasutusel makron (rõhtjoon tähe kohal, vrd klassikaline ladina). Põhimõtteliselt on oluline eristada häälikukvantiteeti (vokaal on fonoloogiliselt pikk või lühike, konsonant võib esineda geminaadina ehk topelt) ja silbikvantiteeti. Nt ladina või araabia keele rõhureeglid rajanevad nimelt silbi, mitte ainult hääliku pikkusel). Eesti välted on kvantiteedifonoloogia ilmekas näide. Siin sünnib just silbivälte kahesugustest võimalustest esimene fonoloogiline eristus nimelt I ja II-III välte vahel (vrd lühi- ja pikksilpe; kaldsulgudest näeme, et lähedaste Q2- ja Q3-sõnade segmentkoostis kattub): Q1: sada /sata/ Q2, Q3: saada (kiri) /sa:ta/, (tahan) saada /sa:ta/
kabi /kapi/, lugu /luku/, koda /kota/, pered /peret/ Tugevad sulghäälikud on helilises ümbruses geminaadid, nt kapi /kappi/, luku /lukku/, kota /kotta/, saate /saatte/, Aita /aitta/ Võõrtähed s ja z - s õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beez, drazee, loozi, sarzi Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z s esineb (nagu tugevad klusiilidki) vaid geminaadina: dusid /tussit/ geisa /keissa Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed Foneemide olemasolu näitavad minimaalpaarid: /kot:t/ /ko:t/, /palk:k/ /pak:k/, /kan:n/ /ka:n/, /kutsu/ /kusu/ Näiteid vormiliselt täielikult kokkulangevatest sõnadest, mille tähendust eristab vaid palatalisatsioon õlgne (laiaõlgne) õl'gne (õlgedest) Laen- ja võõrsõnade peenendamine on stabiliseerimata, nt blond, fond : om. fondi.
d-tunnus esineb kõikidel sõnadel mitmuse nimetava käände lõpus. Tõenäoliselt on sellest kujunenud de-/te-mitmus, mis pole aga läänemeresoome keeltes üldiselt levinud. e tuli de-mitmuses ilmselt kasutusele häälduse hõlbustamiseks, sest raske oleks hääldada nt häälikukombinatsiooni *seppätn. Kahetüvelistel sõnadel liitub de- mitmuse tunnus konsonanttüvele. Kui tüve lõpus oli juba t olemas, langes see mitmuse t-ga kokku, nt uut/te (hääldub geminaadina), käe, vare (t poolitub analüüsil). de-mitmus on üldine kõikides sõnades, v. a pronoomenid sina ja mina. 18. Käändekategooria Eesti keeles on 14 käänet. 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?). Lõputa 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?). Lõputa 15 3) osastav e partitiiv (keda? mida?). -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra)
annaabi.ee 
