Viiruste ehitus Viirus – mitterakuline paradiis, mis suudab paljuneda vaid elusate rakkude sees Viroloogia – teadusharu, mis uurib viirusi ja viirusesarnaseid objekte Viiruspartikkel – viirusosake, mis koosneb pärilikkusaine molekulist, seda ümbritsevatest valgumolekulidest ning mõnel juhul lipiidsest ümbrisest Viiruse kapsiid – viiruse pärilikkusainet ümbritsev ja kaitsev valkudest kate Viiruse ümbris – fosfolipiididest ja valkudest koosnev lisakiht viiruse kapsiidi ümber; kaitseb viirust ning aitab sellel peremeesrakku pääseda DNA-viirus – viirus, mille genoom on DNA
Süsivesikud Rasvad 1 Valgud ehk proteiinid DNA & RNA 2 Vitamiinid 2. Rakuline ehitus. Rakud jagunevad ainu- ja hulkrakseteks. Ainuraksed on näiteks bakterid, hulkraksed on näiteks koer. Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talituslik üksus, millel on veel kõik elu omadused. 3. Ainevahetus. Ainevahetuslikult jagunevad organismid auto- ja heterotroofideks. Autotroof on organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest; selleks kasutatakse ka valgusenergiat (fotosünteesija) või redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat (kemosünteesija)
see kehaõõnde, kus algab seedimine. Joonis: Meriroosi kõrverakud kala halvamas. --- 47 Lisa Paljud putukad toituvad põhiliselt taimedest kas kogu elu või ainult vastsena, nt ritsikad mäluvad lehti, üraskid ja termiidid puitu. Taimede rakukestad sisaldavad tselluloosi, mida on võimelised seedima vaid osa putukaid. Suur osa aga ei saa seda ise seedida ja neil elavad sooles tselluloosi lagundavad algloomad ja bakterid. Termiitidel on neid kümneid liike. Termiidid kasvatavad ka oma pesas toiduks seeni. Allaneelatud seentes sisalduvad ained aitavad samuti tselluloosi lõhustada. Pilt: Termiidipesa ja puidust toituvad termiidid. Enamikul loomadel on kahe avaga seedesüsteem Keerukamad loomad seedivad toidu torutaolises seedesüsteemis. Toit siseneb kehasse suu kaudu ja seedumata toiduosad väljuvad päraku kaudu. Ühesuunaline seedesüsteem on omane ümar- ja rõngussidele, limustele, lülijalgsetele,
heterodupleksid. Kromosoomide struktuur: viiruste genoomid; bakterikromosoom; eukarüootsete kromosoomide struktuur ja koostis: histoonid; nukleosoomid. Üks kromosoom üks DNA molekul. Eukarüootse kromosoomi pakkimine. Metafaasikromosoom. Tsentromeerid ja telomeerid. DNA kordusjärjestused eukarüootses genoomis. 11. DNA replikatsioon. Nukleiinhapete sünteesist üldiselt: nukleiinhapete sünteesi suund; sünteesi läbiviivad ensüümid. DNA replikatsiooni mudelid: semikonservatiivse mudeli tõestamine; kahesuunalise replikatsiooni tõestamine. DNA replikatsiooni alguspunkt bakterites ja eukarüootidel. DNA replikatsioonikahvlite liikumine vastassuunas. DNA polümeraasid bakterites: E. coli DNA polümeraas I; replikatiivne DNA polümeraas III; DNA polümeraaside vigu korrigeeriv (proofreading) aktiivsus; vigaderohked DNA polümeraasid pol IV ja pol V bakterites. DNA replikatsiooni toimumine
kromosoomiväliseid elemente - plasmiide. Need võimaldavad huvipakkuvat DNA-d paljundada ja selles sisalduva geneetilise informatsiooni avaldumist uurida bakterirakus. Lisaks on konstrueeritud hulgaliselt ka eukarüootseid vektoreid, mis põhinevad enamasti eukarüoodi viiruste genoomidel. Huvipakkuvat DNA lõiku on võimalik vektorisse viia sel viisil, et nii vektorit kui ka seda DNA-d, millest soovitakse paljundada huvipakkuvaid geene, töödeldakse restriktaasidega. Restriktaasid on ensüümid, mis teevad DNA ahelatesse katked kindla nukleotiidse järjestuse kohalt. Seejärel liidetakse huvipakkuva DNA lõigu ja vektori DNA ahelate otsad ensüümiga DNA ligaas. Saadakse rekombinantsed DNA molekulid, mida on võimalik paljundada kas siis bakteri või eukarüoodi rakus. Tänu täiustunud tehnoloogiale, mis võimaldab üha kiiremini ja odavamalt määrata DNA nukleotiidset järjestust, on paeguseks sekveneeritud paljude organismide genoomi primaarjärjestus (nukleotiidne järjestus)
valikut (tüüpiline väärarusaam on see, et organismides on palju neid aineid sellepärast, et neid on ka palju keskkonnas), nende elementide baasil saab moodustada lihtsaid anorgaanilisi ühendeid, mida saavad organismid kergelt eritada (H20; CH2; NH3- ammoniaak, mis on soojavereliste organismide jaoks toksiline). C süsinik elusorganismides keskne element. Põhjus: iga C aatom annab 4 piisavalt stabiilselt sidet (iseenesest ei lagune ära, kuid ensüümid suudavad neid tekitada ja lagundada), C baasil saab üles ehitada erinevaid struktuure (Sirged, hargnevad, tsüklilised), kahe C aatomi vahel võivad olla erinevad sidemed (üksik/kaksik, kolmik sidemed on ka, aga mitte eriri biosüsteemides), C-st koosnevad molekulid omavad erinevat ruumpaigutust. O hapnik valdavates organismides (aeroobides) oksüdeerija, organismid kasutavad hapniku vabu radikaale. Vaba radikaal on paardumata elektroniga osake, mis on väga reaktsiooni võimeline
taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Biogeotsönoloogia on teadusharu, mis käsitleb elukoosluse ja elupaiga komponentide (mulla, kivimite, kliima) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi (V. Sukatsov, 1940-ndatel a.-tel). Biogeograafia on tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust (moodustavad maastiku tuuma). Maastik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused
Siit lähtuvad ka mõned ravimeetodite traditsioonilised tendentsid. Ravimeid on rakendatud analoogia ning vastandamise printsiibil. Analoogia printsiip eeldab ravivahendina haigele organile, elundile, haiguse tunnustele vms sarnast (seda kujult, värvilt, teoreetiliselt) vahendit. Selline ,,sarnast sarnasega" lähenemine põhineb nn signaturismi kontseptsioonil, usul, et Loodus (vms) annab inimesele konkreetses küsimuses nö märku. (Vastandamismeetod sisaldub ka popularses usus sellesse, et ravim peab olema ,,kibe".) · Materialism versus metafüüsika. Antiikaaega ulatuv vastandumine elu ja looduse seletamisel, mis nt vaimuhaiguste ning neuroloogia (vaimuhaigused versus närvihaigused) kontekstis veel 20. sajandil aktuaalne oli. · Olemise Suu Ahel. Jumalik / looduslik (=ühiskondlik) stratifikatsioon on ühelt poolt olnud keskkond, kus teaduse väljundid ja ühiskondlik mõte kokku saavad,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
