väärtus. Rõhkude vahe on võrdne p – (p+dp) = gdh, kus roo on gaasi 2 Sagedus seega: (n=0, 1, 2, …), kehade ainepunktid jõuga Liitmisel saame : r mis on omasagedus. Omasagedused on
Kliiniliselt esmalt kahvatus, mis hiljem asendub tsüanoosiga. 10. Isostenuuria- 11. Maksa kahjustus ja spetsiifilised ensüümid- Maks on võimeline suurel määral taastuma (70% kahjustus max). Võib tekkida maksarasvumine, kapseldumine. Maksakahjustuste puhul väljuvad ensüümid rakkudest (normaalselt tegutsevad nad rakusiseselt), rakkude läbilaskvus suureneb ning nad on leitavad verest. Kõige olulisem ensüüm on ARGINAAS ja ALANIINTRANSMINAAS, gdh, sdh. *Maksas toimub oluliste valkude: albumiin, globuliinid, fibrinogeen, süntees. Maksakoe kahjustuse korral langeb vere valgusisaldus. Hüübimist reguleerivate valkude (fibriin, protrombiin) langus põhjustab hüübimishäirete teket. *Samuti toimub maksas valkudest lipiidide süntees. Maksakahjustuse korral moodustub lipiidide oksüdatsiooniprotsessi vaheprodukte ketokehi, tekib ketoneemia. Hepatiitide korral esineb maksakoes: 1. Lipiidinfiltratsioon - lipiidide tungimine maksarakku. 2
vrk=v2 = =0 v2f(v)dv=3kT/m. §65. Baromeetriline valem. Atm.rõhk mingil kõrgusel h on tingitud kõrgemal asuvate gaasikihtide kaalust. Tähistame rõhu kõrgusel h tähega p. Siis rõhk kõrgusel h+dh on p+dp, kusjuures dh pos.-ele väärtusele vastab dp neg. väärtus, sest kõrgemal asuvate atmkihti-de kaal ning järelikult ka rõhk vähenevad kõrgusega. Rõhkude p ja p+dp vahe on võrdne ühikulise põhjapindalaga silindris kõrgusega dh sisalduva gaas kaaluga: p-(p+dp)=gdh, kus on gaasi tihedus kõrgusel h. Siit dp=-gdh. Kui temp. on konst., annab võrrandi dp/p=-µg/RT*dh integreerimine lnp=-µgh/RT+lnC. kus C on konst. Eeldusel, et temp. kõrgusega ei muutu, avaldub rõhu sõltuvus kõrgusest valemiga p=p 0e-µgh/RT. Seda seost nim. baromeetriliseks valemiks ja sellest on näha, et õhk langeb kõrgusega seda kiiremini mida raskem on gaas ning mida madalam on temp
activating sequence) järjestustele. Valgu keskmine domeen vastutab RNA polümeraasiga seondumise ja ATP hüdrolüüsi eest. ATP hüdrolüüsi on vaja transkriptsiooni aktivatsioonil avatud kompleksi moodustumiseks. Anorgaaniliste lämmastikühendite metabolism Sõltuvalt ammooniumi hulgast domineerivad enterobakteritel erinevad metabolismirajad: 1. Ammooniumi ülehulgas domineerib glutamaadi süntees -ketoglutaraadist ja ammooniumist glutamaadi dehüdrogenaasi GDH toimel, kasutades NADPH-d. Glutamiini süntetaasi GS toimel sünteesitakse vähesel hulgal ka glutamiini (glutamaat + ammoonium, toimub ATP hüdrolüüs) 2. Ammooniumi madala kontsentratsiooni puhul (rakuväline kontsentratsioon madalam kui 1 mM), siis on ka glutamiini tase madal, on GDH poolt läbiviidava reaktsiooni tasakaal nihutatud, mistõttu glutamaadi sünteesi enam ei toimu (glutamaadi sünteesiks on vaja glutamiini!). Glutamiini rakusisene
Nitraatne hingamine on bioloogiliselt oluline energia tootmiseks anaeroobsetes tingimustes. Ammoonium on otseseks substraadiks ainult väheste aminohapete (glutamaat, alaniin, aspartaat) sünteesil. Need aminohapped käituvad ülejäänud aminohapete sünteesil aminorühma doonorina ketohapete prekursorite transamineerimisel. Põhilised ensüümid, mis osalevad ammooniumi assimileerimisel, on glutamaadi dehüdrogenaasid (GDH), glutamiini süntetaas (GS) ja glutamaadi süntaas (GOGAT). Alaniini 49 ja aspartaadi sünteesil osalevad alaniini dehüdrogenaas ja aspartaas. Põhiline ühend, mida sünteesitakse, on siiski glutamaat (85%). Sõltuvalt ammooniumi hulgast domineerivad enterobakteritel erinevad metabolismirajad: 1. Ammooniumi ülehulgas domineerib glutamaadi süntees -ketoglutaraadist ja ammooniumist
UURITAV MATERJAL. Uuritavaks materjaliks on 2-5 ml rooja. DIAGNOSTIKA. Kuna külvi tundlikkus on madal, on soovitav määrata otse roojast nii antigeeni kui toksiine. Antigeeni määramise sensitiivsus on 97,6% ja spetsiifilisus 87,0%, toksiinide määramise sensitiivsus ja spetsiifilisus üle 99%. Antigeeni detekteerimisel kasutatakse immuunmeetodit kõikidele C. difficile tüvedele ühise antigeeni glutamaadi hüdrogenaasi (GDH) vastaste antikehadega. Test ei erista toksilisi ja mittetoksilisi C. difficile tüvesid. Toksiini määramiseks on kasutusel immuunmeetod (kommertsiaalne kitt) monoklonaalsete toksiin A ja B vastaste antikehadega. 35 Mittespetsiifiline anaeroobne infektsioon HAIGUSTEKITAJAD. Bacteroides spp., Porphyromonas spp., Fusobacterium spp., Prevotella spp., Peptococcus spp., Peptostreptococcus spp. jne. UURITAV MATERJAL
annaabi.ee 
