Teenistuslik järelevalve kohtunike üle Gea Suumann organi enamus (5 liikmest 3) mittekohtunikud, kuid see organ arutab ka kõigi riigiteenistujate distsip- linaareksimusi. Distsiplinaarasja arutatakse KS § 94 lõike 2 kohaselt kohtuistungil. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb, et riik peab tagama põhiõigusi garanteeriva menetluse ja kohtuistungi korralduse. Siia alla kuulub ka distsiplinaarkolleegiumi menetlus. Võimalik, et menetlusaluste jt menetluses osalevate isikute õigu- sed, kohustused ja garantiid distsiplinaarmenetluse kohtulikus faasis vajaksid täpsustamist.*41 Näiteks on seaduse tasandil sätestamata, kas menetluse algataja osaleb kohtuistungil süüdistusfunktsiooni täitjana. Menetlejal puuduvad protsessuaalsed tagatised tõendite kogumiseks ja seletuste võtmiseks,
vastandiks, on ka selle mõiste sisustamisel soovitav lähtuda formaalsest kriteeriumist. Formaalse kriteeriumi kohaselt on põhikohustused põhiõiguste kandjate kohustused, mis tulenevad vahetult PS-st. Rakendades põhikohustuse defineerimisel materiaalset kriteeriumi, ei piisa põhikohustuse põhistamiseks, et see tekib PS sätte põhjal. PS alusel tekkivale kohustusele esitatakse lisaks teatavaid sisulisi nõudeid, näiteks et see peab olema hädavajalik vabadust garanteeriva riigi eksisteerimiseks. PS põhikohustused võib jaotada kaheks: põhikohustused, mille eesmärk on kindlustada individuaalset vabadust, ja põhikohustused, mille eesmärk on kindlustada üldist heaolu. Esimeste hulka kuuluvad üldine austamis- ja arvestamiskohustus (§ 19 lg 2), vanemlik kohustus (§ 27 lg 3, § 37 lg 3), kohustus hoolitseda perekonna eest (§ 27 lg 5), kohustus mitte teotada teise isiku au ega head nime (§ 17) ning üldine kahju hüvitamise kohustus (§ 25).
puhulgi - kas formaalset või materiaalset kriteeriumi. Formaalse kriteeriumi kohaselt on põhikohustused põhiõiguste kandjate kohustused, mis tulenevad vahetult põhiseadusest. Rakendades põhikohustuse defineerimisel materiaalset kriteeriumi, ei piisa põhikohustuse põhistamiseks, et põhiõiguste kandja kohustus tekib põhiseaduse sätte põhjal. Põhiseaduse pinnal tekkivale kohustusele esitatakse lisaks teatavaid sisulisi nõudeid, nagu näiteks et ta peab olema hädavajalik vabadust garanteeriva riigi eksisteerimiseks. Et põhikohustus on teataval määral põhiõiguse vastandiks, on ka selle mõiste sisustamisel soovitav lähtuda formaalsest kriteeriumist. Põhiseaduse põhikohustused võib jaotada kaheks: põhikohustused, mille eesmärgiks on kindlustada individuaalset vabadust, ja põhikohustused, mille eesmärgiks on kindlustada üldist heaolu. Esimeste hulka kuuluvad üldine austamis- ja arvestamiskohustus (§ 19 lg 2), vanemate kohustus (§ 27 lg 3), perekonnakohustus (§
kohustused, mis tulenevad vahetult põhiseadusest või (kitsamalt) vahetult põhiõiguste kataloogist, sõltumata nende sisust. Seaduse materiaalne põhiseaduspärasus — Materiaalse kontseptsiooni kohaselt ei piisa põhikohustuse olemasoluks sellest, et põhiõiguste kandja kohustus on põhistatav põhiseaduse sättega. Kohustus peab lisaks sellele vastama veel ka teatud sisulistele kriteeriumitele (nt olema vabadust garanteeriva riigi seisukohast vajalik). Riive formaalne põhiseaduspärasus — 1) Pädevusmenetlusvorm: seadus peab olema vastu võetud ja avaldatud riigiteatajas 2) seadus peab olema õigusselge 3) parlamendireservatsioon: seadus peab sätestama olulised küsimused, ei tohi delegeerida täitevvõimule. Riive materiaalne põhiseaduspärasus — 1) Riive eesmärgi legitiimsus 2) Proportsionaalsuse põhimõte. Proportsionaalsuse printsiip — õiguste riive peab olema kooskõlas põhiseadusega ning
mis on ära määratud mingi erilise traditsiooni Lääne teaduse ja ratsionalismi tra ditsiooni poolt. Selline küsimuseasetus on tänapäeval siiski võõristust tekitav. Vaevalt keegi kahtleb kaasaja teaduse väärtuses, tema üleolekus mütoloogiast, Aristotelese füüsikast, legendidest jms: Teadlased ja teaduse teoreetikud esinevad siin ühisrindena niisama nagu enne neid on seda teinud ainsa õndsust garanteeriva kiriku esindajad: tõene on ainult kiriku õpetus, kõik muu on aga paganlik mõttetus. Tõesti: teatud vaidlus ja sisendusmeetodid, mis kunagi tagasid kirikliku tarkuse hiilguse, on tänapäeval leidnud endale uue asukoha teaduses. Feyerabendi arvates ei ole võimalik tõestada teaduse üleolekut viitega tema tulemustele. Selline viide oleks korrektne ainult sellisel juhul, kui oleks võimalik näidata, et:1
annaabi.ee 
