heale teenistusele ka arvukalt privileege paljudes Vahemere linnades. Nii valitsesid Vahemerd ning kaubateid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Bütsantsi ning Lääne-Euroopa vahel 12. sajandi lõpust alates Itaalia linnad. Kolme linna omavahelises rivaalitsemises jäi Pisa aastal 1284 Meloria merelahingus alla, Pisa sadam muutus aga üha olulisemaks kiirelt kasvavale Firenzele. Olulisimad tolle aja Vahemere laevatüübid oli kitsas ning kiire, aerude jõul liikuv galeer ning laiemad ja aeglasemad purjede jõul liikuvad kaubalaevad. Suuremad laevad olid üle 30 meetri pikad ning veeväljasurvega üle 1000 tonni. Sel ajal võeti kasutusele magnetkompass ning endisi külgedel asuvaid tüürmõlasid asendav ahtris asuv tüür. Riskantne, aga tulus meresõit aitas kaasa linnade majanduse arengule. Kallist kaubareisi rahastati sageli hulgakesi (commenda), tekkisid pangad ning riskide vähendamiseks kindlustus, arenes rahvusvaheline kaubandusõigus
jaoks leida. Argante käib talle peale ning Scapin võtab raha vastu. Juba näen ta lähenevat Gérontet. ÜHETEISTKÜMNES STSEEN Teeb nagu ei näeks Gerontet, karjub midagi mingist õnnetusest ning vaesest isast, Gérontest. Scapin räägib talle, et oli koos ta pojaga sadamasse jalutama läinud ning mingi türklasega kokku juhtunud, kes neid tema laevale kutsus. Samal ajal kui nad head paremat sõid, oli galeer merele sõitnud. Scapin oli paadiga tagasi saadetud, et ta saaks seda sõnumit tuua. Kui türklasele viitsadat eküüd ei tooda, viiakse tema poeg Alziiri. Valitseb täielik paanika. Géronte küsib vähemalt kümme korda, et mis kurat ta sinna galeerile ronis. Aega on vaid kaks tundi. Géronte annab talle kapi võtme. Kapis sees olevate kaltse müües saaks aga ainult healjuhul sada eküüd. Viimaks kui Scapin oma veenmistöö lõpetanud on, võtab mees rahakukru, koos viiesaja eküüga.
Kunsti imeni jõudmine tundub pühaliku, inimest ennast loova aktina: ,, Kuidas kõrgete palmide salgus / oli äkitselt kohin nii suur, / ürgne metslane, kui sinul valgus / puusse esimest korda kontuur!" (,,Kunsti sünd"). Oma lemmikpoeedi Puskini luuletusega ,,Poeedile" solidariseeruvalt tundis Betti Alver vajadust asuda loominguvabaduse ja kunsti iseseisvuse kaitsele. ,,Tolmu ja tule" lõpetab fantaasiaküllane, tulevikku suunatud vaatega luuletus ,,Galeer", optimistlikult reibas vastukaja kogu alustatud ,,Ekstaasile". Need luuletused rõhutavas teose ideelist ja kunstilist terviklikkust. Luulekogu kunstilist struktuuri kujundab suurel määral kontrast, mis ülskujul väljendab romantilist vastandumist argisele ja madalale. Vastamisi on maa ja taevas, usklik ja ketser, kuristik jalge all ja tähelend pea kohal, priius ja karts, suur ja väeti, alandlikkus ja trotsiv meel. Vastandid ei tarvitse sageli olla muud kui ühe ja sama
Aer jäi kauaks ajaks laeva peamiseks liikuma panevaks jõuks vaatamata purje olemasolule (Joon. 1.6.). Kreeklaste ja roomlaste sõjalaevadel oli kuni 3 rida aere. Neid nimetati trieerideks (Joon. 1.7.). (Räägitakse isegi 5-st, kuid seda on raske uskuda.) Purje kasutati vaid pärituule korral. Kuid need laevad olid küllalt suured: veeväljasurve (laeva mass) kuni 1000 tonni ja kandsid kuni 1000 meest. (pikkus kuni 70m ja laius kuni 16m). Aerude jõul liikuma pandavate laevade üldnimeks on galeer. Erinevates modifikatsioonides jäid galeerid kasutusele (eriti sõjalaevastikus) kuni purjelaevade ajastu lõpuni. Nad kandsid ka purjesid ja kuni kolm masti. Hiljem, kui põikpuri asendati araablastelt omistatud pikipurjega, nimetati sellist laevatüüpi galeassiks (Joon. 1.8.). Joon. 1.6. 3 Loengud Eesti Mereakadeemias Teema 1. Koostatud 30
vennaskondadeks, mida valitsesid liikmete seast valitud hertsogid, krahvid jne. Argoo kuningriik -- Argoo -- sulide keel. Pariisi sulid ja kerjused koondusid keskajal nn. Imede Öue, mis oma nimetuse sellest on saanud, et seal jalutud käia ja pimedad näha võisid. Argoo oli üks Imede Oue asukate «kuningriikidest», s. o. rühmitustest; nimetus on moonutus sõnast Araabia. Lk. 64 Galilea keisririik -- samuti Imede Oue rühmitus. Nimetus on tuletatud sõnast «galeer», laev, millel olid sõudjaiks sunnitöölised. ...rohkem küünlaid põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal. -- Genevieve (püha Jenoveeva) -- naispühak, Pariisi kaitsja, kelle säilmeid taotseti raskete hädade puhul (katk, vaenlaste kallaletung jne.) kanda mööda tänavaid, kusjuures usklikud asetasid kirstule põlevaid küünlaid. Vioola, rubeba, ribeka -- keskaegsed viiulitaolised keelpillid. Lk. 68 Tsölestiinid -- paavst Celestinus V poolt a. 1251 asutatud mungaordu.
annaabi.ee 
