Galaktika liigid Tüüpilisim on elliptiline galaktika, mis oma kujult on elliptiline. Spiraalgalaktikad on oma kujult kettad, millel on spiraalharud Galaktikad millel on korrapäratu kuju, liigitatakse korrapäratuteks galaktikateks ja tavaliselt on nad sellised tänu naabergalaktikate gravitatsioonile Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8 Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Elliptilised galaktikad Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
korrapäratud galaktikad. Spiraalsed galaktikad on lapikud ning nendes leidub suurel hulgal gaasi. Galaktikad sisaldavad spiraale ja keskelt meenutavad kühmu. Spiraalse galaktika ketas sisaldab nii noori kui ka vanu tähti. Halo koosneb ainult vanadest tähtedest. Spiraalharudes toimub pidevalt uute tähtede teke. Ketta gaas ja tähed liiguvad ringorbiitidel galaktika keskme ümber. Spiraalharud tiirlevad samamoodi galaktika keskme ümber. Elliptilistel galaktikatel ketas ja selge allstruktuur peale tiheda keskse tuuma puudub. Elliptiline galaktika sisaldab ainult vanu tähti ning uute tähtede teket pole viimase 10 miljardi jooksul täheldatud. Tähed liiguvad juhuslikes suundades. Võrreldes spiraalse galaktikaga sisaldab elliptiline galaktika vähesel määral gaasi ja tolmu. Osades galaktikates gaas ja tolm puuduvad. Korrapäratutel galaktikatel kindel struktuur puudub. Need sisaldavad nii noori kui ka vanu tähti. Tähti tekib pidevalt juurde
Galaktikad jagunevad: elliptilisteks (E) spiraalseteks (S) varbspiraalseteks (SB) ja korrapäratuteks (Ir) Elliptilised galaktikad Elliptilised galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga. Nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Hubble'i liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8. E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Elliptilisi galaktikaid saab klassifitseerida nende lapikuse järgi. Lapikust väljendav a -b
nende kaugusega r: v=Hr, kus H on Hubble'i konstant. Jäädvustades tähevalguse värvilist kujutist, saavad astronoomid teada, kui kiiresti täht liigub. Kui täht liigub vaatlejast eemale, siis on tähelt lähtuvad valguslained väljaveninud. See põhjustab kujutise nihkumist spektri punase otsa poole. Selle niinimetatud punanihke suuruse järgi saab kindlaks teha tähe liikumise kiiruse. Kaugemal olevatel galaktikatel on suurem punanihe. (vt. Lisa 2) 8 Kokkuvõte Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus, mis toimus erinevate andmete kohaselt 13,7-15 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Suur Pauk ei olnud "plahvatus" olemasolevas ruumis, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest. Seetõttu siis ei saa Suurt Pauku ennast seni tuntud
Galaktikatevaheline keskkond on väga hõre, selle tihedus on alla 1 aatomi kuupmeetri kohta. Suurem osa galaktikatest on rühmitunud galaktikagruppideks ja galaktikaparvedeks ning need enamasti superparvedeks. Galaktikate jagunemine kuju järgi Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks (võrreldes
Roseni mustast august eristada ei saa. Et kindlaks teha, kas mustas augus on universum, peaks vaatleja ise musta auku kukkuma. Teistele ta avastusest teatada ei saaks. Nõnda ei pruugi me kunagi teada saada, kumb lahend on õige. SCWARZSCHILD VS EINSTEIN- ROSEN Scwarzschildi musta augu Einstein-Roseni musta augu mudel mudel FAKTE MUSTADEST AUKUDEST · Usutakse, et erinevatel galaktikatel on ülimassiivne must auk nende tsentrites. Linnutee galaktika keskpunktiks arvatakse olevat must auk nimega Sagittarius A. Teistes galaktikates paiknevate mustade aukudega võrreldes on see tunduvalt vaiksem ja vaguram. · Kui maa sees on auk, millest meil on villand, ajame selle näiteks mulda täis, ja seda ei ole enam. Kui tegemist on musta auguga, siis mida enam me sellesse miskit loobime, seda suuremaks see auk läheb. Et musta
suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks (võrreldes spiraalgalaktikatega) ja selliseid võib kohata galaktikaparvedes tuuma ligidal. Korrapäratud galaktikad Korrapäratu galaktika on galaktika, millel ei ole sellist selget eristatavat kuju, nagu on spiraalsetel ja elliptilistel galaktikatel. Nende kuju on ebatavaline ja nad ei kuulu kuhugi Hubble järjestuse klassi. Nad on tihti kujult kaootilised, neil ei paista olevat selget galaktika keset ega ühtegi jälge spiraalharudest. Arvatakse, et nad moodustavad veerandi kõikidest galaktikatest. Enamik korrapäratuid galaktikaid on kunagi olnud spiraalsed või elliptilised, 6 aga deformeerunud gravitatsiooni tõttu. Korrapäratud galaktikad sisaldavad suurtes kogustes
Hiid galaktikad neelavad tihti alla tema lähedal asuva teise galaktika . Selle tõttu kutsutakse neid kannibaligalaktikateks . Rõngasgalaktikatel puudub keskosa , sest selle on ära võtnud sealt läbi lennanud galaktika . 3. Kuidas liigitada galaktikaid Elliptiline galaktika sarnaneb oma välimuselt kokkusurutud keraga . Elliptilised galaktikad koosnevad miljarditest tähtedest ning neid kutsutakse sfäärilisteks moodustisteks . Sellistel galaktikatel puudub seesmine ehitus . Tavaliselt leidub neis vähesel määral tähtedevahelist gaasi ja tolmu ning puuduvad noored tähed . Tuntud Ameerika astronoom Edwin Hubble nimetas elliptilisi galaktikaid "varast tüüpi" galaktikateks, sest ta arvas, et nendest arenesid hiljem spiraalgalaktikad . Korrapäratuid galaktikaid ehk ebaregulaarseid galaktikaid leidub tunduvalt vähem . Nad sarnanevad spiraalsete galaktikatega . Enamus korrapäratutest galaktikatest sisaldab endas suurtes kogustes gaasi
suurema galaktika keskmes on supermassiivne must auk, mis tõmbab enda poole tähti, tolmu ja gaase. See protsess tekitab tugeva kiirguse, mida astrofüüsikud on täheldanud vaid mustade aukude vahetus läheduses. 4 Mustade aukude uurimine Mustadel aukudel on kahtlemata olnud suur roll Universumi arengus, seetõttu tahaksid astrofüüsikud nende kohta rohkem teada saada. Galaktikatel ja mustadel aukudel on tõenäoliselt olnud ühine ajalugu. Näiteks on mustad augud mõjutanud tähtede teket galaktikates. Seni oli leitud 63 hiigelsuurt musta auku, mis asuvad galaktikate südames. Neist kõige kogukam sisaldab endas 6,3 miljardit Päikese massi. Hiljuti leiti aga kaks veel suuremat musta auku, mõlemad ligi 10 miljardi Päikese massiga. Nendel on ülitugev gravitatsiooniväli, mis ulatub kuni viie Päikesesüsteemi suurusele alale. "Need mustad augud on 2500 korda
E tähistab elliptilist , S spiraalset ja SB varbspiraalset galaktikat. Galaktikaid jagatakse kolmeks peatüübiks: elliptilised, spiraalsed ja korrapäratud. Edwin Hubble jagas need vaatluste tulemustena skeemi, Hubble'i järjestusse. [redigeeri]Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel. Nad võivad kasvada hiiglaslikeks
tähed supernoovadena. Et kerasparve mass on suhteliselt väike , siis paiskavad supernoovade plahvatused kogu allesjäänud gaasi kerasparvest välja. Tulemusena pole enam millestki uusi tähti ehitada ning kerasparv jääb aeglaselt surema. See kestab kaua, sest väiksema massiga tähed ei kavatse niipea plahvatada ega maha jahtuda. Samad protsessid (gaasi tihenemine raskusväljas, tähtede teke, gaasi kadu) toimuvad kindlasti ka galaktikate tekkel. Kuigi mitmetel galaktikatel on palju ühiseid jooni, ja leidub ka äravahetamiseni sarnaseid, on neid siiski väga palju erinevaid tüüpe. Vaevalt,et galaktikad on erineval viisil tekkinud, lihtsam on oletada, et eri tüüpi galaktikad tekkisid erinevast algseisust.Galaktikate tekke valmistab ette Universumi üldine areng ja jahtumine ning esialgsete imeväikeste häirituste kasv aine tihedus- ja kiirusväljades. Maailmaruumis on palju erineva suuruse ja kujuga galaktikaid. Kui astronoomid õppisid
· 1972 - G. Zelnin saab Nõukogude Eesti teaduspreemia Eesti territooriumil toimuvate maakoore kaasaegsete liikumiste uurimise eest. · 1973 - Toimus järjekordne suur reorganiseerimine: FAI baasil moodustati Füüsika Instituut asukohaga Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut, asukohaga Tõraveres, direktorina asus tööle Väino Unt. · 1974 - J. Einasto, A. Kaasik ja E. Saar näitavad, et peale tavalise aine (tähed, gaas, tolm) on galaktikatel ulatuslikud massiivsed tumedast (varjatud) ainest kroonid. · 1974 - Valmib 1.5m teleskoop. · 1974 - Moodustatakse astrofüüsika erialanõukogu kandidaadiväitekirjade kaitsmiseks. · 1974 - Viieliikmeline uurimisgrupp võtab vene uurimislaeval "Akadeemik Koroljov" osa rahvusvahelisest eksperimendist TROPEX-74, kus uuritakse Atlandi passaatide vööndi pilveväljade struktuuri. · 1975 - Suvel alustatakse vaatlusi Tõravere Observatooriumi suurima - 1
Piiratud kosmoloogilised vaatlused on üldiselt näidanud, et suurematel heleduskaugustel on suurem energiatihedus. Tihedamaid ja vähem tihedaid piirkondi heterogeenses jaotuses saab avastada üksnes juhul, kui selle struktuur jääb nii kauaks stabiilseks, et valgus jõuab erinevate osade vahelt läbi tulla.Kui heterogeenne universum peaks avastatama, leitaks tõenäoliselt üks kahest järgnevast:Sama diameetri ja nurkmõõtmetega galaktikatel on oluliselt erinevad punanihked, millest tulenevad Hubble'i konstandi erinevad väärtused. Eri galaktikaparvedel, millel on ühesugune siniste irregulaarsete galaktikate ja tavaliste galaktikate vahekord, on erinev punanihke väärtus, millest tulenevad erinevad Hubble'i konstandid, mis on suurtes nurkmastaapides heterogeenselt jaotunud. Kaugemate piirkondade uurimisel tekivasd süstemaatilised vead, sest sealt paistavad ainult heledamad objektid
30kpc). Täpset kaugust Päikese ja Galaktika tsentri vahel ei ole veel tänaseni ära määratud. Viimaste hinnangute põhjal on selleks vahemaaks kuskil 25 000-28 000 va (7.6 - 8.7 kpc). Galaktika tsentris on väga palju tihedat ainet ja on äärmiselt suure massiga. Intensiivse raadiolaine allikas, mida tuntakse Sagittarius A* nime all, arvatakse olevat Linnutee keskpunktiks. Nüüdseks on kindlaks tehtud, et seal asub tegelikult massiivne must auk. Usutakse, et paljudel galaktikatel on ülimassiivne must auk nende tsentrites . Teistes galaktikates paiknevate mustade aukudega võrreldes on see tunduvalt vaiksem ja vaguram. Gamma-kiirguse mullid 9. novembril 2010. aastal astrofüüsik Doug Finkbeiner teatas, et ta on avastanud kaks hiiglaslikku sfäärilist mulli, mis on tekitatud energia purskest Linnutee keskpaiga juurest galaktilise põhja- ja lõunapooluse suunas. Avastuse tegi Fermi gammakiirgust detekteeriva kosmoseteleskoobi poolt väljastatud andmete töötlemisel
Mitte päris - kvasaritaolise nähtuse tekitamiseks vajavad astronoomid lihtsalt väga suurt hulka ainet pakituna üliväiksesse ruumalasse. Praeguse arusaama kohaselt eksisteerib nii tihe aine üksnes musta auguna. Lisaks suurele heledusele on kvasaril veel mitmeid huvitavaid omadusi: heleduse kiire muutumine, tugev raadio-, röntgeni- ja gammakiirgus, kummalised spektrijooned. Osa neist omadustest avalduvad ka kvasaritest tunduvalt tagasihoidlikumatel objektidel: Seyferti galaktikatel ja raadiogalaktikatel. Murrangu kvasarite mõistmisel ongi toonud eeldus, mille kohaselt kõigi nende galaktikate puhul toimub samalaadne protsess, üksnes avaldumisvormid on erinevad. Astronoomid iseloomustavad neid nähtusi ühise nimetusega: aktiivsed galaktikatuumad. Ehkki üldpilt hakkab tasapisi selginema, on teadlased kvasarit käivitava mehhanismi täielikust mõistmisest veel väga kaugel. Ning mis kõige tähtsam - peasüüdlane ehk must auk ise on veel tabamata.
tähtedest summutab kõik suhtelised liikumised, kujuneb ketas ühtlaseks, õhukeseks ja korrapäraselt pöörlevaks. Sellise ketta tekke tingimuseks on gaasi ja pöörlemise olemasolu. Tähed liiguvad orbiidil sirgjooneliselt. 27. Milliseid galaktikaid nimetatakse aktiivseteks? Aktiivseid galaktikaid eristab normaalsest tuuma sinakas värvus ja heledate emissioonijoonte spekter. Tuum erakordselt hele. Peaaegu iga galaktika sisaldab tsentris musta auku. Paljudel galaktikatel on vaikses olekus ehk sinna ei lange peaaegu mingit ainet. Sellisel juhul loetakse galaktika mitteaktiivseks. Kui aga toimub aine langemine musta auku, siis vabaneb selle käigus suur kogus energiat, mida on võimalik vaadelda kas siis röntgen, ultraviolet või raadio spektripiirkonnas. Niisuguseid galaktikaid nimetatakse aktiivseteks galaktikateks. 28. Mis on kvasarid? On väga energiline ja aktiivne galaktikatuum. On äärmiselt eredad. Kvasarid on kokkusurutud ala
Selle tõttu algab nendes pilvedes uute tähtede tekkeprotsess. Seega harudes on palju noori tähti ja tähekobaraid, kus esineb suhteliselt palju massiivseid ja heledaid valgeid tähti. Tähe eluiga on tihedas sõltuvuses tema massist: massiivsed heledad tähed põletavad kiiresti oma kütusevarud ja muutuvad valgeteks kääbusteks või plahvatavad supernoovadena, seega nende eluiga on väike. Kõige massiivsemate tähtede eluiga ei ületa 10 mln aastat. Linnuteel, nagu paljudel teistel galaktikatel, lähtuvad harud tsentraalsest vardast ja seega kuulume me Hubble'i klassifikatsioonis SBc tüüpi galaktikate hulka, kus: S viitab spiraalsete galaktikate tüübile; B viitab varda olemasolule; ja c näitab, et spiraalid paiknevad suurtel kaugustel üksteisest. Galaktika keskel asub mõhn ellipsoidaalne tähtede struktuur, kus tähtede kontsentratsioon kasvab kiiresti tsentri suunas. Tsentris tähtede kontsentratsioon on ca 300 000 tähte ühes
Neid saab klassifitseerida lapikuse järgi. o Spiraalsed o Ebareeglipärased (ebakorrapärased) Galaktikate tüübid vastavalt Hubble järjestusele. E tähistab elliptilist , S spiraalset ja SB varbspiraalset galaktikat. Elliptilised galaktikad Hubble liigitus jagab elliptilised galaktikad eraldi klassidesse sõltuvalt nende elliptilisusest. Klasse on kokku 8, E0 galaktikad on peaaegu sfäärilised, E7 aga väga lapikud ja väljavenitatud. Elliptilistel galaktikatel on elliptiline profiil, mis annab neile elliptilise kuju sõltumata vaatlemisnurgast. Sellistes galaktikates on vähe tähtedevahelist ainet. Samuti on tekib neis uusi tähti vähe, mille tulemusena koosnevad nad põhiliselt vanadest, rohkem arenenud tähtedest, mis tiirlevad ümber gravitatsiooni keskme suvalises suunas. Suurimad galaktikad on hiidelliptilised galaktikad. Arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud galaktikate kokkupõrkel
väiksemate galaktikate kokkupõrkel. Galaktikad koonduvad galaktikaparvedesse. Ühes parves võib olla sadu, isegi tuhandeid galaktikaid – näiteks 140 miljoni parseki kaugusel asuvas Coma parves on loetud kokk üle kümne tuhande galaktika. Galaktikaparvede uurimisel selgus, et nende mass-heleduse suhe on umbes sada korda väiksem oodatust – nende aine kiirgusvõime tundus olevat sadu kordi nõrgem kui tähtedel ja galaktikatel. Seda silmale ja teleskoopidele nähtamatut materjali on hakatud kutsuma varjatud massiks ehk tumeaineks ehk tumeenergiaks. Justnimelt tumeainet peetakse galaktikaparvede moodustumise peamiseks põhjuseks – kui seda poleks, hajuksid galaktikad „vaid“ mõne miljardi aastaga. Tumeaine otsingute käigus avastas teadlaste rühm Jaan Einasto juhtimisel, et ta pole mitte kogunenud galaktikate südamikesse või hajunud ühtlaselt galaktikate sees vaid
annaabi.ee 
