Gaasisõjad (0)

Gaasisõjad.
Sõjatehnikasse tõi Esimene maailmasõda suuri uuendusi . Üks uuendustest oli see, et võeti kasutusele sõjagaasid ja loodi gaasikaitse. Gaas oli sõjaotstarbeline keemiline ühend vastase elavjõu hävitamiseks või võitlusvõimetuks muutmiseks ning tema maa-alal taimestiku ja loomastiku hävitamiseks. Kasutusel oli palju erinevaid mürkgaase, millest eristatakse närvisüsteemi kahjustavaid mürke, kõigi elundite talitust kahjustavaid üldmürke, limaskesti ja hingamiselundeid kahjustavaid lämmatavaid mürke, üldmürgistavaid ning tugevasti limaskesti kahjustavaid sööbemürke, vastase ajutiselt töövõimetuks muutvaid psühhokeemilisi mürke, pisaravoolust tektitavaid mürke ja ülemisi hingamisteid ärritavaid mürke.
1915. aasta jaanuaris kasutasid sakslased esimest korda sõjategevuses gaasi venelaste vastu. Kasutatav aine, mida sakslased nimetasid T-Stoffi-iks, ei olnud surmav, vaid üksnes pisaraid tekitav. See ei põhjustanud venelastele mingeid vaevusi, sest välitemperatuur oli nii madal, et kemikaal külmus ega aurustunud .
1915. aasta aprillis oli sakslaste käsutuses juba suur kogus väga surmava toimega kloori. See põhjustas lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku ülehulga tõttu. 22. aprillil Ypres’i lähedal hakkas sakslaste poolt prantslaste kaevikute suunas hõljuma hallikasroheline pilv, millele järgnes äge tulistamine suurtükkidest ning varsti põgenesid tuhanded laskurid tagala poole, kõrist kramplikult kinni hoides, köhides, vaarudes ja näost siniseks muutudes. Tunni ajaga oli rinne maha jäetud ja Ypres’i kaitsesse tekkinud rohkem kui seitsme kilomeetri laiune auk. Osa gaasist jõudis kanadalaste positsioonideni, kuid nende kaitse jäi püsima ja varsti leiti ka abiväed, kes tõkestasid Saksa jalaväelaste edasiliikumise. Järgmisel päeval otsisid liitlased palavikuliselt vastumeetmeid. Üsna ruttu selgus, millise gaasiga on tegu ning kuna kloor lahustub vees, tehti ettepanek siduda suu ette kaitseks märg riidetükk. Uue gaasirünnaku kanadalaste vastu korraldasid sakslased paari päeva pärast, kuid seekord olid tagajärjed vähem dramaatilised kui esimesel korral ja käepärastoli rohkem abivägesid. Järgnevatel päevadel üritasid nii prantslased kui inglased korraldada vasturünnakuid. 1. mail toimus veel üks gaasirünnak küngaste juures, mis inglaste jaoks kandsid nimesid kõrgendik 60, Prügimägi ja Kapsauss . See ala asub Ypres’ist lõunas. Veel praegugi õhkub selle lahinguvälja lohkudest ja kühmudest niisugust sünget pahaendelisust.
Kõige levinumateks gaasideks olid pisargaas ja lämbumist põhjustav fosgeen . Neid kasutati niisuguses järjekorras, et vaenlase gaasimaskidest poleks abi olnud. Pisargaas pidi sundima vastase jalaväelasi silmade pühkimiseks gaasimaske peast võtma, misjärel fosgeen pidi nad tegema kahjutuks.
Gaasimask oli peamine hingamiselundite, näo ja silmade kaitsmise vahend ründemürkide, radioaktiivse tolmu, biorelva, mürgiste aurude, gaaside ja suitsu eest. Gaasimaski kaitsetoime põhineb sissehingatava õhu puhastamisel või hapniku tagavaral. Gaasimaskid muutsid sõdurid inimnäota monstrumiteks, kuid just inimlikud omadused- võitlusvaim ja väljaõpe- aitasid ka gaasisõjas ellu jääda.