tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu). Frikatiiivistumine – puudutab klusiile, mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad. Afrikaadistumine – klusiili häälduse lõpppu tekib frikatiiv, nt londoni inglise keeles, kus esineb afrikaadistunud ts. Nasalisatsioon – kõik vokaalid nasaalide vahel. IPAs märgib nasalisatsiooni tilde vokaali peal. Pehme suulagi ei tõuse vokaali hääldamisel üles, vaid jääb alla, mistõttu hääldub nasaaliga koos nasaalsena. Nasaal ise jääb alles
(erand: helitu kõrisulghäälik []). Nii on eesti sõnades mahl, kõhr, vihm, käsn, latv muidu helilised l,
r, m, n, v asendi mõjul helitud (vrd ka vn , jms). Kõmri keeles on helitu l-frikatiiv []
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
täielikult suletud), frikatiivid ehk hõõrdhäälikud (nt f, v ... ahtuses tekib kahin), afrikaadid (nt ts... klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid ehk ninahäälikud (nt m, n... klusiili meenutav kitsus suus, käin ninaõõnde avatud), lateraalid ehk külghäälikud (nt l...keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede), tremulandid ehk värihäälikud (nt r...väringute seeria või mõnikord ka üks väring) ja poolvokaalid (w, j) Frikatiivide kaks põhilist alarühma on s-häälikud ehk sibilandid (ehk sisihäälikud) (nt s, z... keele pikisuunas kulgev nõokujuline kitsus) ja spirandid ehk hõngushäälikud (ehk piluhäälikud) (nt f, v, x, h.. kitsus on pilukujuline).
korrektse keelekasutuse nimel kinni pidada. nostraatiline hüpotees- selle järgi on algselt sugulased olnud altai, indoeuroopa, semi-hami, uurali keelkond, draviidi keeled, eskimo-aleuudi keeled ja ehk mõned muudki keelerühmad. nullmorf- räägitakse siis, kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas palatalisatsioon e. peenendus paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi
46. Mis avaldab mõju häälikute kestusele? Kvantiteet e pikkus: kestus e füüsikaline kvantiteet välde e lingvistiline kvantiteet Häälikute kestusele avaldavad mõju mitmesugused tegurid: 1) hääliku enda laad omakestus, nt helitud k, p, t, s on pikemad kui nende helilised vasted; madalad vokaalid pikimad, kõrged lühimad; 2) naaberhäälikute laad, nt inglise vokaalid heliliste kons. ees pikemad, samuti pikemad frikatiivide kui klusiilide ees 3) naaberhäälikute kestused 4) kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi 5) sõna pikkus pikkades sõnades üksikhäälikud lühimad, aga pikimad lühemates sõnades 6) kõnetempo kiiretempolise kõne häälikud on lühemad kui aeglase kõne häälikud 7) hääliku asukoht sõnas nt. 2. silbi vokaal on poolpikk, kui 1. silp on lühike; kui 1. silp on pikk, on 2. silbi vokaal lühike jms 47
(teine vokaal kõrgem kui esimene) ja madalduvad. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 ainult võõrsõnades). Konsonantide arikulaator on tavalisel mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid: klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs täielikult suletud), frikatiivid e hõõrdhäälikud(ahtuses tekib kahin, nt f, v, s, z, h jne), Frikatiivide kaks põhilist alarühma: sibilandid e sisihäälikud e s-häälikud ja spirandid e hõngushäälikud e piluhäälikud ( nt f, h, v jne) afrikaadid (klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud, nt m, n jne), lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele servade, nt l), tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ja üks väring, nr r), poolvokaalid (nt j)
annaabi.ee 
