Nimelt väitis Freud, et kõigil posslastel on alateadlik seksuaalne kiindumus oma emasse ( Oidipuse kompleks ) ja tütarlastel isasse ( Elektra kompleks ). Dali maalil näemegi tagaplaanil isa ja poja võitlust ema pärast. Unenägude olemust väljendab ,, Uni ,, , kus on kujutatud karkudele toetuv pea. Dali järgi on inimene unes nagu suur pea, mida hoiavad tasakaalus kargud. Kui ühte neist liigutada, on tasakaal häiritud ja inimene ärkab. Need oleksid vaid mõned näited Dali freudilikust komlekside analüüsist. Nagu näeme, püüab ta Freudi kohati lausa bukvalistlikult järgida, illustreerides tema teooriaid. On huvitav märkida, et kui Dali 1938. a. külastas Freudi Londonis, oli viimane tema piltide suhtes skeptiline Freudi ennast huvitasid rohkem kunstiajaloo suurkujud Leonardo da Vinci ja Michelangelo, kelle puhul on välistatud ,, teadlik müstika kasutamine ,, , nagu Freud oma kirjas Stefan Zweigile Dali kohta märgib. 1920. a
positivismiga (Sigmund Freud, Jacques Lacan jt). Freud on äraleierdatud; seega põnevamad nimed Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat (Hegel) ja matemaatikat (Bourbaki), üldiselt lähtub freudilikust analüüsist (neuroos) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse analüüsi (arhetüübid), lisaks Gilles Deleuze (19251995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststrukturalismi foon, psühanalüüso foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi, siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos), näiteks Jean Baudrillard
jt). Freud on v äraleierdatud; seega põnevamad nimed Jacques Lacan (kujundas oma-nimelise psühhoanalüüsi suuna, mida ta pidas erinevalt paljudest teistest toona levinud tõlgendustest Sigmund Freudi autentseks tõlgenduseks, see sisaldab endas Saussure ja Jakobsoni strukturalistlikku keeleteadust, saksa filosoofiat (Hegel) ja matemaatikat (Bourbaki). Üldiselt lähtub freudilikust analüüsist (neuroos) seob selle strukturalismiga ja lisab veidi jungiaalse analüüsi (arhetüübid). Lisaks Gilles Deleuze (19251995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststrukturalismi foon, psühanalüüso foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüso (kui freudi tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi, siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos)
(semiootika; psühhoanalüüs ja strukturalism); saab toetust kriitikast ning strukturalism muutub dünaamiliseks; lisaks tekib binaarsete opositsiioonide kriitika (kaheldakse objektiivsuses ja objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks. (Juri Lotmani hilisemad tööd). Poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi. Michel Foucault (19261984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus") ; arheoloogiline ning arhiivilne (kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis) Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub
kuuluvad poststrukturalistliku teooria sellesse voolu, mis väljendab rahulolematust seniste tõlgendusmeetotite ja teadmiste hierarhilise struktuuriga.Nende raamatute üks alusidee käsitleb nn risoomiteooriat.Risoomiteooria on hierarhiliselt ülesehitatud kirjeldussüsteemide kriitika.Hierarhilise ja vertikaalse ülesehitusega skeeme leiame nii keeleteaduses, keemiast kui ajaloost. Suurim nendest vertikaalsetest süsteemidest on Deleuezei ja Guattari hinnangul freudilikust psühhoanalüüsist pärinev Oidipuse kompleks, mille sisu seisneb selles, et erinevad psüühilised protsessid saab taandada traumaatilistele sündmustele, mil laps lahutatakse emast.Ema eemaldumine on Freudi järgi kõigi ihade algupärane põhjus.Deleuze ja Guatarri soovitavad selliste üldistavate ning ühetähenduslike tõlgendusskeemide järgimisest loobuda ja loobuvad ka ise. Deleuzi ja Guattari risoomiteooria on oma olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika
annaabi.ee 
