,,Pärsia kirjad" 1721 ja ideaal (tähtis tonaalsus, Tõuseb esile teatud Voltaire (1694-1778): ,,Mikromegas" häälestatus ja varjundid) esteetiline nõue, teatud Rousseau (1712-1778): Eksootika (idamaisus jne) ilu(ideaal)- täpselt keegi ei . ,,Arutlus teadusest ja Fragmentsus romantikute tea, mis see on, ning see ei kaunitest kunstidest" loodud (pea) hõlma endas ainult . ,,Arutlus inimeste Ünenäolisus omane just positiivseid asju ebavõrdsuse päritolust ja jeenakatele! Luule jääb romantiliseks, aga põhjustest" Reisimine ja rändamine sealt kaob ära mässumeelsus
käituma, kuid olukord näib väljapääsmatu. Olukord on tavaliselt ootamatu, mis suurendab afektogeensust. Kui subjekt teab varem afektogeense situatsiooni tekkimise võimalusi, on selleks ette valmistunud ja võimalikud käitumisviisid läbi mõelnud, siis afekti tekkimise tõenäosus väheneb. Teine faas (plahvatusfaas)- toimub afektiivne purse, plahvatus, mida iseloomustavad kaks tunnust. Esiteks teadvuse ahenemine (taju fragmentsus, mingite oluliste üleelamiste domineerimine) ja teiseks tegevuse regulatsiooni häirumine (kontrollivõime alanemine, ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumise võime vähenenemine kuni liigutuslike stereotüüpide , automatismide tekkimiseni välja). Peaaju koores tekib erutuse dominantne kolle, teistes piirkondades pidurdus. Kogu tähelepanu fikseerub ärritajale, ülejäänud situatsiooni tajutakse fragmentaarselt, ebatäpselt.
karikatuuri oma ülemusest ja seetõttu saadeti ta Poola. Sattus kunstnike seltskonda. Töötas teatris. Napoleoni väed tungisid Poola ja Hoffmann jäi tööst ilma ning suundus Berliini, kust andis muusikatunde. 1809. aastal avaldas esimese tellimusel esitatud kirjaliku töö muusikaajakirjas. See lugu oli geniaalsest, kui kannatavast muusikust. See kõneleb sellest, et kunstiinimese kuvand hakkab sündima. 1814.-1815. aastal avaldab jutukogu „Callot“. Sellele teosele on omane fragmentsus. Osa on romantilised, osa muinasjutu(d)lised, osa esseed, osa fragmendid. Berliinis hakkas tal nüüd väga hästi minema. 1822ndal aastal suri raske haiguse tagajärjel. Hoffmann (nagu ka Kleist) on süngema joone esindaja saksa kirjanduses. Ta jagab konflikti tegelikkuse ja saatuse vahel. Inimese hinge üle valitseb väline maailm. Inimese elu on tragikomöödia –> Hoffmanni põhimõtted. Grotesk on tema loomingus tähtsal kohal. Hoffmanni pealiinid: kunst ja elu; kunstnik ja kodanlane.
Tähendab ka hoiakulist murrangut. Oli oma teoste suhtes kriitiline, ka väljapoole oli kriitiline. Ta annab oma teostele kummalise kuju ja selle nimi ongi fragment. Ei kirjuta traktaatliku teost, mõlemad teosed kujutavad mõttekilde. Fragment on romantikute loodud vorm, mis on romantismile väga omane. Seda võiks kirjeldada kui inimloomingu parafraasi. Abstraktsionism, meelega mõistmine. Romantiline fragment on mõttesähvatus. Kord hüppab mõtte ühte kohta, kord teise kohta. Fragmentsus on väga silmatorkav nende puhul. Armastavad abstraktsioone ilma seletamata, kõik on enesestmõistetav. Schlegel seab kunsti tegelikkusest kõrgemale. Kõrgemalt võib tõsta iroonia. Kunstnik peab tegema pidevalt nalja, see nali peab olema transdentetaalne(?). Romantiline iroonia on pigem ambivalentne, ükski pool ei jää peale. (,,Õpetlike ülestähendusi kõuts Murri sulest". Kahe-vahel olek. Üks romantiline teos: Puskini ,,Jevgeni Onegin" )
• Massistseenid Straussi orkestrikäsitlus Richard Strauss eelistab neljast orkestrikoosseisu. Olulisel kohal on pillitämbrid. Kasutab ebatavalisi pille, mida tavaliselt ei kasutata (nt „Sálomes“ baritonoboe) Kuigi Straussi orkestris on tavaliselt 120 mängijat, kõlab faktuur läbipaistvalt. (Kasutab palju pilli soolosid.) Vokaalpartii käsitlus võrreldes Wagneriga on meloodilisem, laulvam. Modernismi jooned Straussil: 1. Sümfoonilise tsükli vaba käsitlus 2. Fragmentsus 3. Kõlaotsingud 4. Ebatavalised pillid (baritonoboe) 5 „Sálome“ (1905, Dresdenis) Lavastas Max Reinhardt Herodes (Võõrasisa – tenor) Herodias (Ema – mezzosopran) Salome (Sopran) Jochanaan (Ristija Johannes - bass/bariton) Herodes peab oma õukonnaga pidu. Narraboth, noor süürialane ja sõjapealik piilub läbi
annaabi.ee 
