Neid kasutatakse teiste ainete saamiseks. Fosfaadid Fosfaadid on elusorganismidele erakordselt tähtsad. Enamikku looduslikke fosforiühendeid võib käsitleda kui fosforhappe H PO derivaate. Paljudes rakkudes toimuvad protsessid algavad fosforhappe estri moodustumisega. Nukleiinhapped on samuti fosforhappe estrid. Suur osa organismile vajalikust energiast saadakse glükoosi bioloogilisel oksüdeerumisel. Mõned fosforhapete estrid on väga mürgised. Neid kasutatakse taimekaitsevahendites parasiitide tõrjeks, samuti ei jäta nad kiire lagunemise tõttu kahjulikke jääkaineid. Rasvad Loomsed rasvad ja taimeõlid on materjalid, mille põhilisteks koostisosadeks on rasvad. Keemilises mõttes tähistab sõna rasv glütserooli (propaan 1,2,3triooli) triestrit karboksüülhapetega. Looduslike rasvade karboksüülhappe jäägid on hargnemata ahelaga nind paarisarvulise süsiniku aatomite arvuga.
järgnev reaktsioon: 3P + 5HNO3 + 2H2O > 3H3PO4 + 5NO · Fosfori reagerimisel süsinikdioksiidiga üle 650 °C juures toimub järgmine reaktsioon: P4 + 6CO2= P4O6 + 6CO Veel reaktsioone Mg3P2 + 6HCl > 3MgCl2 + 2PH3 ; 4P + 3NaOH + 3H2O > PH3 + 3NaH2PO2 ; PH4I + KOH> KI + PH3 + H2O FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape H3PO2 hüpofosforishape H4P2O6 difosforishape ehk hüpofosforhape H3PO3 - fosforishape H4P2O7 difosforhape ehk pürofosforhape (HPO3)x - metafosforhape Kasutusalad: FOSFORVÄETISED
Esmakordselt sai fosforhapet 17. sajandi lõpul inglise keemik Robert Boyle. Fosforhape on valge kristalne aine, sulamistemperatuuriga 42,5 °C, keskmise tugevusega hape, mis lahustub hästi vees. Kontsentreeritud fosforhape võib olla ligi 85 %-line. Puhta ehk termilise fosforhappe saamiseks kasutatakse lähteainena valget fosforit Kasutusala Valge fosfor leidis kasutust süütepommides. Fosforühendeid tarvitatakse taimekaitse vahenditena, näriliste hävitusvahenditena. Fosforhapete, eriti aga tema soolade kasutusalasid on väga palju. Suur osa fosforhapet läheb fosforhappesoolade ja fosforväetiste tootmiseks, lisaks leiab ta kasutust ka karboniseeritud jookides (pepsi cola, coca cola, mõningad õlled) ja veinides. Karastusjookidesse ja veinidesse lisatakse fosforhapet happesuse reguleerimiseks, sogastumise takistamiseks, maitseomaduste parandamiseks, vahutuvuse suurendamiseks ning karastusjookides aitab fosforhape kaasa tekitamaks joomisel suus jahedust
Mg3P2 + 6HCl _ 3MgCl2 + 2PH3 4P + 3NaOH + 3H2O _ PH3 + 3NaH2PO2 PH4I + KOH _ KI + PH3 + H2O P2H4 difosfaan. On hüdrasiini N2H4 analoog, kuid tal puuduvad aluselised omadused ja ei reageeri hapetega. P2H4 on värvusetu, lenduv, õhus spontaanselt isesüttiv vedelik, mis kuumutamisel või valguse toimel laguneb. Difosfaan on tugev redutseerija. FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape. Ortofosforhape on kõikidest fosfori hapetest praktilisest seisukohast tähtsaim. Esmakordselt sai fosforhapet 17.sajandi lõpul inglise keemik Robert Boyle. Fosforhape on valge kristalne aine, sulamistemperatuuriga 42,5 °C,keskmise tugevusega hape, mis lahustub hästi vees.
Mg3P2 + 6HCl 3MgCl2 + 2PH3 4P + 3NaOH + 3H2O PH3 + 3NaH2PO2 PH4I + KOH KI + PH3 + H2O P2H4 difosfaan On hüdrasiini N2H4 analoog, kuid tal puuduvad aluselised omadused ja ei reageeri hapetega. P2H4 on värvusetu, lenduv, õhus spontaanselt isesüttiv vedelik, mis kuumutamisel või valguse toimel laguneb. Difosfaan on tugev redutseerija. FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape Ortofosforhape on kõikidest fosfori hapetest praktilisest seisukohast tähtsaim. Esmakordselt sai fosforhapet 17. sajandi lõpul inglise keemik Robert Boyle. Fosforhape on valge kristalne aine, sulamistemperatuuriga 42,5 °C, keskmise tugevusega hape, mis lahustub hästi vees.
0,1 g on täiskasvanud inimesele surmav Valem P Pn (polümeer) P Kasutamine Fosfori kasutusala: · Pürotehnika · Väetised, puhastusained · Hambapasta 9 · Toidu hapestamine · Antioksüdandid, emulgaatorid · Määrdeaine lisand Fosforhapete, eriti aga tema soolade kasutusalasid on väga palju. Suur osa fosforhapet läheb fosforhappesoolade ja fosforväetiste tootmiseks, lisaks leiab ta kasutust ka karboniseeritud jookides (pepsi cola, coca cola, mõningad õlled) ja veinides. Karastusjookidesse ja veinidesse lisatakse fosforhapet happesuse reguleerimiseks, sogastumise takistamiseks, maitseomaduste parandamiseks, vahutuvuse suurendamiseks ning karastusjookides aitab fosforhape kaasa tekitamaks joomisel suus jahedust.
vähenemises. Tekib siis, kui verre imendub liiga palju happeid ja vere pH langeb seetõttu ja veri muutub happelisemaks. Happeline veri aga ei suuda siduda piisavas koguses hapnikku. Ketoos on seisund, kui ketokehade tase on veres tõusnud. Ketokehad moodustuvad, kui glükogeenivarud on maksas otsa saanud. 40. Steroidide ja fosfolipiidide ainevahetus. Fosfolipiidide molekulid hüdrolüüsuvad kudedes alkoholi, rasv- ja fosforhapete ja N-alusteni. Katalüsaatoritena võtavad lõhusumisest osa fosfolipaaside tüüpi ensüümid. Fosfolipiidide ainevahetus annab mitmesuguseid lõpp-produkte. Alkoholide ja rasvhapete jäägid võivad oksüdeeruda veeni ja CO2-ni. N-aluste käive lõpeb kas asjaomaste N-ühendite või karbamiidi ja kusihappe moodustumisega. Steroidid hüdrolüüsuvad kudede kolesteriinesteraaside toimel, vabanedes kolesteriin ja kõrgmolekulaarsed rasvhapped. 41. Arahhidoonhape. Prostaglandiinid.
Hapnikusisaldus. Maailmameres lahustunud hapniku hulgast sõltub seal toimuvate keemiliste ja eriti biokeemiliste protsesside intensiivsus ehk elu areng üldse. Arvutused näitavad, et merevees lahustunud gaaside kogumaht on 4,32 x 10 24 cm³, mis on ligikaudu kolm korda suurem Maailmamerd sisaldava vee mahust. Vees lahustunud hapniku toimel saab võimalikuks elu areng ning mineraalsete ja orgaaniliste ainete hapendumine. Fosfaatide sisaldus. Fosfaadid on fosforhapete soolad. Nendes sisalduv fosfor moodustab ligi 60 % merevees leiduvast kogu fosfori hulgast. Fosfaadid on toiduaineks üheraksetele vetikatele, mis omakorda on toiduks merevees eksisteerivale arvukatele elusvormidele. Fosfaadid satuvad merre põhiliselt suurte jõgede setetena 385 x 10 6 tonni aastas. Üldine fosfaatide kogus Maailmameres on ligikaudu 67 x 10 9 t. Nende toitesoolade hulk merevees sügavusse liikudes kasvab, olles 200 300 m sügavusel ligi 2 4 korda
(valge f. lendub märgatavalt ka madalatel tºdel). Punane fosfor võib samuti olla säilitamisel tuleohtlik (eriti suurtes kogustes, individ. ühenditena tuvastatud: P4O, P4O2 (P2O), P4O6 (P2O3), P4O8, P4O10 (P2O5), PO3 P4O10 on sööbiv, põhjustab nahale sattudes põletusi ;veega kokkupuutel väike "plahvatus" ja leek; (org. lahustid ja paber võivad süttida); laboris laialdaselt kasutatav aine. Happed: Fosfori happed f. hapnikuühendid, kus f. oksüd.aste on +1 ... +5; Fosforhapete keemia üsna komplitseeritud tuntakse 8 põhitüüpi fosforhappeid. Valge f. sõjanduses: suitsutekitajad, süütevahendid (pommid, napalm jm.) Punane f. tuletikutööstuses (tikukarbi hõõrdepinna põhikomponent) hõõglampides (gaasisiduja volframniidil); Fosforit kasutatakse ka mõnede sulamite koostises. Fosforväetised ja fosfaatsed pesemisvahendid põhjustavad suure kasu kõrval olulist keskkonnareostust vetikate vohamine.
mürgine sümmetriatasand läbib noolega märgitud aatomeid Reageerib veega a) külmalt → fosforishape: P4O6 + 6H2O → 4H3PO3 e. H2[PO3H] metalliga asendatavad soolad: fosfitid b) kuumalt P4O6 + 6H2O → PH3 + 3H3PO4 fosfaan (orto)fosforhape Happed Fosfori happed – f. hapnikuühendid, kus f. oksüd.-aste on +1 … +5 Fosforhapete keemia – üsna komplitseeritud - tuntakse 8 põhitüüpi fosforhappeid neist tähtsaim H3PO4 (orto)fosforhape (fosforhape) – praktikas värvitu, veega segunev viskoosne vedelik sisaldab ≈ 85% H3PO4, d = 1,70 kg/dm3 puhtal kujul värvitud kristallid, sto 42,5ºC soolad fosfaadid (ortofosfaadid) tekib P4O10 hüdratatsiooni lõppsaadusena (sel hüdratatsioonil on palju vaheastmeid): P4O10 + 6H2O → 4H3PO4 (summaarselt) H3PO4 kuumutamisel eraldub (olenevalt tingimustest)