konformeer. Suhkrukomponendi tõttu lahustuvad nukleosiidid vees paremini kui vabad lämmastikalused. Nomenklatuur: adenosiin/desoksüadenosiin; guanosiin; tsütidiin/desoksütsütidiin; tümidiin; uridiin. 2. Nukleiinhapped. Nukleiinhapete komponendid: Pürimidiinid: Tsütosiin (DNA, RNA); Uratsiil (RNA); Tümiin (DNA). Puriinid: Adeniin; Guaniin. Suhkrud: Riboos/desoksüriboos. Fosfaat. Nukleiinhapped sünteesitakse 5' 3' suunas nii, et järgmise nukleotiidi vahele tekib fosfoester side. 3. DNA struktuurid, komplementaarsusprintsiip. DNA sekundaarstruktuur vesiniksidemed komplementaarsete aluspaaride vahel. Suhkur-fosfaat põhiskelett väljaspool; lämmastikalused seespool. Paremakäeline kaksikheeliks jätab aluspaaride omavaheliseks kauguseks 3,4 Å. Antiparalleelne kaksikheeliks. Lineaarse biheeliksi vormid: A-vorm: paremakäeline, lühike ja lai 2,3 Å, 11 bp pöörde kohta. Esineb DNA-RNA interaktsioonide korral.
C3', O3' jne). Fosfaatjäägiga on seotud 3' ja 5' C-aatomid. Nukleosiid trifosfaatides on fosfaadid seotud C5'-ga. Suhkru aatomite järgi nimetatakse ka nukleiinhapete otsi 5' ja 3' otsteks. Nukleiinhapped sünteesitakse 5' otsast alates 3' suunas. Seejuures lisatakse vabale 3'OH rühmale nukleotiid nii, et suhkru OH ühineb fosfaadi vesiniku aatomiga ja tekkiv vee molekul vabaneb ning 3'C ja järgmise nukleotiidi fosfaadi vahele tekib fosfoester side . Seega on nukleiinhappe sünteesil tegemist polükondensatsioonireaktsiooniga. Lämmastikalused on aromaatsed ühendid st. kõik heterotsükli aatomid paiknevad ühel tasapinnal. Lämmastikalused moodustavad vesiniksidemeid, mille abil nad teineteisega seonduvad. Seda nimetatakse aluste paardumiseks. I 2.a DNA struktuur J. Watson ja F. Crick esitasid 1953.a. DNA ruumilise struktuuri mudeli, mis hiljem leidis eksperimetaalse tõestuse. Selle mudeli kohaselt koosneb DNA kahest
OH HO N näitab polümeristatsiooni astet, et mitu glükoosijääki on järjestikku ühendatud. Tulemuseks on polümeer, kus üks glükoosiüksus vähem. Reaktsioon on analoogne hüdrolüüsile, kuid vee molekuli asemel on tegemist fosfaatrühmaga, mis atakeerib glükosiidsidet. Tekib fosfoester, millega saab pm alustada glükolüüsi. Olemas ka sahharoosi fosforülaas jne. Aminotrasnferaas ehk transaminaas Katalüüsib am.hapete ja ketohapete omavahelist üleminekut. Ketohappest tekib vastav aminohape ja am.happest vastav ketohape. Selline konverteerimine võimaldab ühendada am.hapete ja energia metabolismi. Alfa- ketoglutaraat ja oksaloatsetaat on olulised tsitraaditsüklis, sest tsükkel algabki süsinikrühma lisamisega oksaloatsetaadile.
N;P;S mitmekesistavad biomolekulide struktuure. 6 lego klotsist saab oluliselt rohkem struktuure kui 3- st. Neid elemente võb leida valkudest, nukleiinhapetest, vitamiinidest, hormoonidest kuid ka lipiididest (fosfolipiid) ja osadest süsivesikutest (kitiin). Nende elementide esinemine keemilistes rühmades tõstab ühendite reaktsioonivõimet. Kõik need elemendid osalevad erinevates keemilistes sidemetes. N (vesinik v. peptiid sidemed); S (S-S) sidemed, P (fosfoester sidemed). Mesoelemendid Na, K,Ca, Mg, Cl elemendid, mis esinevad keskmises hulgas. Sisaldus organismiti võib suures hulgas erineda. Loomades on palju kaltsiumi, taimedes ja seentes aga vähe. Biofunktsioone täidavad valdavalt ioonsel kujul. Na/K kontrollivad organismi veebilanssi. Na seob vett, südame haigetel on Na vaene dieet. Noortel naistel hommikul silmaalused paistes, võib viidata mineraalainete puudusele? K viib vett välja ehk on diureetilise toimega
Lämmastikaluse aatomeid lihtsalt numbriga. Fosfaatjäägiga on seotud 3’ ja 5’ C aatomid. Trifosfaatides on fosfaadid seotud C5’ga. Suhkruaatomite järgi nimetatakse nukleiinhapete otsi 5’ ja 3’ otsteks. Nukleiinhapete sünteesi suund: 5’→3’. Järgmine nukleotiid lisatakse 3’ otsa. Vabale 3’OH-le lisatakse nukleotiid nii, et suhkru OH ühineb fosfaadi vesiniku aatomiga, vee molekul vabaneb ning 3’C ja järgmise nukleotiidi fosfaadi vahel tekib fosfoester side. Polükondensatsioonreaktsioon – nukleiinhapete süntees. Lämmastikalused on aromaatsed ühendid ja moodustavad vesiniksidemeid, mille abil teineteisega seonduvad – aluste paardumine. DNA struktuur Wilkins ja Franklin kasutades kristallograafia meetodeid, leidsid, et DNA-l esinevad fibrillid. J. Watson ja F. Crick esitasid 1953. a DNA ruumilise struktuuri mudeli. Koosneb 2 nukleiinhappe ahelast, mis moodustab kaksikspiraali läbimõõduga 20A. Suhkur-fosfaat
annaabi.ee 
