õigusaktides (nn constructive ambiguity) peetakse EL Ministrite Nõukogu otsustamiskultuuri loomulikuks osaks, mis avaldub ka selles, et väga ebaselge sõnastusega õigusakti juurde lisab EL Ministrite Nõukogu ka oma liikmete avaldused või eriarvamused, kust on selgelt näha erimeelsused dokumendi sisu osas. Üsna sageli leiab EL Ministrite Nõukogu aga, et tema liikmete eriarvamuste ärafikseerimise asemel tuleb vaidlusalused lõigud EL-i õigusaktis ületada uduste terminite ja formuleeringutega, millede taha on kõik EL-i liikmesriigid nõus pugema. Nii sünnib EL-i seadusloome kollektiivselt tehtud praak. Samas on taolisi auklikke ja uduseid akte väga raske, kui isegi mitte võimatu, kohaldada rahvuslikku seadusandlusesse. Eksisteerib loomulikult ka tehnilise loomuga EL-i õigusakte, mis on samuti praktiliselt komplitseeritud kohaldamisega rahvuslikku seadusandlusesse. Ent siin on põhjuseks hoopis liigne detailsus ja EL-i seadusakti peensustesse tungimine.
Otsustusdiskretsiooni puhul on seadustes “võib”, “on õigustatud”, “tohib”. Vahel tekib segadus sellega, kas sõnaga “võib” on märgitud otsustusdiskretsiooni või pädevust (sisuliselt imperatiivne norm). Seadus või vastav seaduse säte ise räägib selgesõnaliselt, et haldusorganile on antud kaalutlusõigus ehk õigus teostada diskretsiooni. Teiseks võib see õigus tuleneda õigusliku regulatsiooni kontekstist. Kolmandaks võib seda sisutada ka konkreetsete formuleeringutega nagu on tehtud ülevalpool. Diskretsiooni teostamine ja selle piirid Õiguslikud piirid on a. teokoosseis – olemasolu on eelduseks diskretsiooni rakendamisel. b. seaduse eesmärk ja mõte – haldusorgan ei tohi järgida seadusest mittetulenevaid eesmärke. Näiteks kui usuorganisatsioon pole aktsepteeritud, siis pole õigus tagasi lükata, et ehitis pole vastuvõetav, vaid tuleb lähtuda otse seadusesse kirja pandust. Ei tohi siduda vastavaid
Otsustusdiskretsiooni puhul on seadustes "võib", "on õigustatud", "tohib". Vahel tekib segadus sellega, kas sõnaga "võib" on märgitud otsustusdiskretsiooni või pädevust (sisuliselt imperatiivne norm). Seadus või vastav seaduse säte ise räägib selgesõnaliselt, et haldusorganile on antud kaalutlusõigus ehk õigus teostada diskretsiooni. Teiseks võib see õigus tuleneda õigusliku regulatsiooni kontekstist. Kolmandaks võib seda sisutada ka konkreetsete formuleeringutega nagu on tehtud ülevalpool. Diskretsiooni teostamine ja selle piirid Õiguslikud piirid on a) teokoosseis olemasolu on eelduseks diskretsiooni rakendamisel. b) seaduse eesmärk ja mõte haldusorgan ei tohi järgida seadusest mittetulenevaid eesmärke. Näiteks kui usuorganisatsioon pole aktsepteeritud, siis pole õigus tagasi lükata, et ehitis pole vastuvõetav, vaid tuleb lähtuda otse seadusesse kirja pandust. Ei tohi
Otsustusdiskretsiooni puhul on seadustes "võib", "on õigustatud", "tohib". Vahel tekib segadus sellega, kas sõnaga "võib" on märgitud otsustusdiskretsiooni või pädevust (sisuliselt imperatiivne norm). Seadus või vastav seaduse säte ise räägib selgesõnaliselt, et haldusorganile on antud kaalutlusõigus ehk õigus teostada diskretsiooni. Teiseks võib see õigus tuleneda õigusliku regulatsiooni kontekstist. Kolmandaks võib seda sisutada ka konkreetsete formuleeringutega nagu on tehtud ülevalpool. Diskretsiooni teostamine ja selle piirid Õiguslikud piirid on a) teokoosseis olemasolu on eelduseks diskretsiooni rakendamisel. b) seaduse eesmärk ja mõte haldusorgan ei tohi järgida seadusest mittetulenevaid eesmärke. Näiteks kui usuorganisatsioon pole aktsepteeritud, siis pole õigus tagasi lükata, et ehitis pole vastuvõetav, vaid tuleb lähtuda otse seadusesse kirja pandust. Ei tohi
Õ i g u s l i k t a g a j ä r g 58 §2. Diskretsiooni teostamine A. DISKRETSIOONI VOLITUSTE ANDMINE: 1. Seadus räägib ise diskretsioonist nt HMS: kaalutlusõiguse definitsioon 2. Õiguslik sisustamine tuleneb õigusliku diskretsiooni kontekstist 3. Diskretsiooni sisustatakse formuleeringutega nagu "võib", "tohib" jne 4. Diskretsioon tagatakse on-kohustuse ettekirjutusega siin tuleb üldjuhul õiguslik tagajärg ka rakendamisele, ebatüüpiliste juhtumiste jaoks on ettenähtud võimalus õiguslikku tagajärge mitte rakendada. B. DISKRETSIOONI TEOSTAMINE JA SELLE PIIRID 1. Teokoosseis olemasolu on eelduseks normi rakendamisele. A. Peab õigesti hindama faktilisi asjaolusid. B. Peab tõlgendama õigesti normi abstraktset koosseisu C
annaabi.ee 
