harilikult tähendus puudub, nt vigasiga, merimari, kammkann jne. (asenduse kaudu saadakse minimaalne paar, asendatavad üksused on foneemid) Fonoloogia keeletasand, mille üksused on funktsionaalsel tasandil eristatavad. Erinevuse puhul lisareegel: kindla artikulatoorse ümbrusest tingitud hääduserinevus ei tekita lisafoneemi: nt kandakanga /nk/, vene keeles Moskva koolkond loeb I ja õ samaks foneemiks. Iga keeleüksus peab sisaldama distinktiivtunnuseid, mille abil seda teistest eraldada, muud funktsioonid ei ole kohustuslikud
Kõnetaju motoorilise teooria kohaselt osalevad kõne tajumisel peale kuulmismeele ka need närviühendused, mille abil me kõnet moodustame. Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi
näol. Kõne ja muusika tekitamise võme, kuulmine. Kahe võime hübriid laulmine. Paljudes kultuurides on välja töötatud viis ,kuidas muusikat kirja panna. Loomuliku keele ja muusika vormid on kultuuriti erinevad, kuigi kõik viitavad universaalsetele tunnustele. Universaalid, millega kultuur, inimkond, muusikaloojad peavad arvestama, tulenevad inimorganismist. Formandiks nimetatakse helienergia koondumist teatud kindlasse sagedusribasse. Muusika "foneemiks" on noot. Nooti iseloomustavad sagedus ja kestus. Helikõrguse fonoloogia puudutab oktavi osadeks jaotamise mooduseid. Lääne diatooniline helirida on tänu massikommunikatsioonivahendeile imbunud väga paljudesse kultuuridesse. Helistiku tunnuseks on kindel helirida. Kõige tähtsam noot helireas on toonika. Meloodia teadvustamine kuulaja seisukohalt tähendab harmoonia ja rütmistruktuuride avastamist.
sada saada saada kolm eri vältes a-d: /sata/, /sta/, /sâta/ koda kota kotta kolm eri vältes t-d: /kota/, /kotta/, /kottta/ susi sussi sussi kolm eri vältes s-i: /susi/ /sussi/ /susssi/ Mihkel Veske ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis", (1879) Karl August Hermanni eesti keele grammatika (1884). Teooria arendas lõpuni Paul Ariste 1953. aasta ,,Eesti keele foneetikas". Lisaks jagunevad diftongid ja konsonantühendid kaheks foneemiks vastavalt sellele, missugune on nende välde (Q2 või Q3) Probleem: diftongid ja konsonantühendid ning välde; foneemide hulk piiritlematu. Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide omaduseks. Silbivälteteooria - Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache" (1875). Jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks.
,,Kana" konnotatiivne tähendus ei pruugi osutada linnule vaid väljendab näiteks hoopis abitu, rumalavõitu inimolendi olemust või siis hoopis ahistatud sisetunnet. Erinevatel inimestel on samale nähtusele või asjale erinev konnotatiivne tähendus. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Seda ühist, mida konkreetsed keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul, nimetatakse foneemiks. Emakeele foneemide kasutamine leiab aset 1.-3- eluaasta jooksul. Kontekstiväliselt ühel eraldivõetud foneemil tähendust pole. Morfeem foneemide kombinatsioon, mis on väiksem tähendust omav keeleühik. Nt. samadest foneemidest saab moodustada erinevaid sõnu: ,,anum", ,,muna" 39 Süntaks grammatilised reeglid, mille alusel kombineeritakse sõnadest lauseid ja väljendeid.
,,Kana" konnotatiivne tähendus ei pruugi osutada linnule vaid väljendab näiteks hoopis abitu, rumalavõitu inimolendi olemust või siis hoopis ahistatud sisetunnet. Erinevatel inimestel on samale nähtusele või asjale erinev konnotatiivne tähendus. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Seda ühist, mida konkreetsed keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul, nimetatakse foneemiks. Emakeele foneemide kasutamine leiab aset 1.-3- eluaasta jooksul. Kontekstiväliselt ühel eraldivõetud foneemil tähendust pole. Morfeem foneemide kombinatsioon, mis on väiksem tähendust omav keeleühik. Nt. 24 samadest foneemidest saab moodustada erinevaid sõnu: ,,anum", ,,muna" Süntaks grammatilised reeglid, mille alusel kombineeritakse sõnadest lauseid ja väljendeid.
annaabi.ee 
