Arhailise ühiskonna rituaal oli kosmilise ulatusega. Tänapäeval on lapse kasvatamine (rituaalidesse pühendamine) ja õpetamine erinevad asjad, traditsioonilises ühiskonnas mitte. Ajalooliselt eksisteerivad kaks ajamudelit - tsükliline ja lineaarne, kusjuures arhailises ühiskonnas koosneb tsükliline aeg omakorda tsüklitest. Tiibetis näiteks näeb aeg välja nagu mullivann (tsüklid koosnevad omakorda tsüklitest jne). : ) Kirjanduslikul tekstil on algus ja lõpp, folkloorsel ei ole (algus on kunstlik konstruktsioon). Kirjanduslikul on tekstist eristet autor, folkloorse puhul on tekst ja autor üks ja sama. Moodsa kirjanduse tugi on liikumine lõpu poole. Mütoloogiline tekst on üks tervik, mille aluseks on konstantsus ja järjepidevus. Selle funktsiooniks on aitamine muutustega kohaneda. Müüdid tekivad enamasti siis kui midagi on valesti, kusagil on tsükkel katkenud.
Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10. Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele massistseenidele rõhuv, psühholoogiliselt süvitsi minev jne) on Toominga lavastajakreedo on olnud läbi aegade kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades. Eesti teatriloo üks tähtlavastusi on Toominga lavastatud ,,Põrgupõhja uus vanapagan".
tõusnud teatriideedest, nad jagasid loomingulisi põhimõtteid ning mängisid üksteise lavastustes. Ometi on tegu kahe täiesti erineva lavastajaga, kelle loomingus avaldusid sarnased ideed küllaltki erinevas vormis. Toominga teater andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejate emotsionaalsest kõrgepingest pompöössete lavaefektideni. Toominga lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel, rahvapärimuslikul ainesel. Tema 1976. aastal esietendunud ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" oli üks Eesti teatriloo tähtlavastusi. Oma lavastuses toonitas Tooming Tammsaare teoses olevat inimeste ahnust ja omakasupüüdlikkuse teemat. Lavastuse väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsinaalse ja visuaalselt köitva teatrimärgina kõigile vaatajatele.
rahvakultuuride element (kus ta oli üles kasvanud) - mölder arvan, et kosmos sarnaneb juustule, kuidas ühelt poolt põimitud teaduslik vaade, teadmine kosmosest, ja teiselt poolt kosmost mõtestatakse argi, metafooridega “Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine” ☼ 1 pool:nõia uskumuste sünd, analüüsib nõiauskumuste ja nõidade tagakiusamise esiletõusu 14. sajandi Prantsusmaal ja selle levikut 2 pool:analüüsib väga laialdasel mütoloogilisel ja folkloorsel materjalil nõiauskumuste sügavamaid ajaloolisi juuri; (morfoloogiline, mis on konkreetse 14. saj morfoloogiliste juured, püüab leida folkloorist, mis viisid välja nõiauskuumuste sünnini keskaja Euroopas, kriitika: julge liigendamine: mikro + makro lähenemised) “Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast” ☼ inglismaa ei ole saar, see polnud isoleeritud nähtus.
) Vaateid kujundasid kokkupuuted Jakobsoni ja "Sakalaga", Kreutzwaldi ja Koidula looming, saksakeelne näitekirjandus, rahvaluule ja traditsioonid. Kirjanduslik kujunemine toimus aeglaselt, varasemalt kirjutas külajutte, hiljem tippteosed - näidendid. Looming algas rahvajuttude avaldamisega ajakirjanduses ja koduloolise raamatuga "Kodu- kurukesest" (1878), esimeseks ulatuslikumaks ilukirjanduslikuks tööks romantiline ajalooline jutustus "Maimu" (1892), mis põhineb koduloolisel ja folkloorsel materjalil. Rahvaluuleainet on kasutanud raamjutustuses "Libahunt" (1891-92), mille motiive kasutas hiljem samanimelises tragöödias. Kitzberg suhtus sotsiaalsetesse probleemidesse leebelt ja tagasihoidlikult nii vallaametis kui ka loomingus, teostes pole Vildele Särgavale omast probleemiteravust ega vastuolude sügavamat nägemist. Kitzbergi loodud pildid idüllilised ja humoristlikud, milles elu pahekohti vaid riivatakse. Külajuttude hulgast leiab südamlikke külaelupilte
annaabi.ee 
