· proteogeensed (esinevad valkude koostises) apolaarsed, polaarsed, happelised, aluselised · aproteogeensed ei esine valkude koostises Peptiidside aminohapetes esineb trans-konfiguratsioonis, iseloomult 40% kaksikside, lühem kui tüüpiline üksikside ja pkem kui tüüpiline kaksikside, põhiskelett kergelt laetud, tänu osalisele kaksiksideme peptiidsideme 6 aatomit on planaarselt Liitvalkude prosteetilised rühmad glüko-, lipo-, nukleo-, fosfo-, metallo-, hemo- ja flavoproteiinid Valkude bioloogilised funktsioonid · katalüütiline ribonukleaas · regulatoorne insuliin · transport hemoglobiin · struktuurne kollageen, keratiin · reserv ovalbumiin, müosiin · kontraktsioon müosiin, aktiin · kaitse immunoglobuliinid -heeliks pöörde kohta 3,6 jääki, ühe jääki tõus 1,5 Å, heeliksin suur dipoolmoment, stabiliseeritud lähestikku asuvate
Membraanne fosforüülimine on iseloomulik aeroobsetele ja anaeroobsetele hingajatele ja ka fototroofsetele bakteritele. Membraanset fosforüülimist (hingamist) saab blokeerida mürkidega: 9 · Tsüaniid, CO ja asiid seostuvad raua aatomiga tsütokroomi oksüdaasis ja takistavad elektronide ülekannet hapnikule · Antimütsiin A takistab elektroni ülekannet tsütokroom b-lt tsütokroom c-le. Elektrontransportahela komponendid: 1. Flavoproteiinid, kannavad vesinikku 2. FeS valgud (mitteheemne raud) kannavad elektrone 3. Kinoonid, kannavad vesinikku 4. Tsütokroomid, sisaldavad heemi, kannavad elektrone Elektronide ja vesiniku ülekandjad vahelduvad membraanis. Moodustades linge ja see võimaldab prootonite suunatud liikumist läbi membraani välja. ATP süntaas on mikromootor, mis pöörleb, kui prootonid transporditakse läbi tema tsütoplasmasse. See pöörlemine toob kaasa ATP sünteesi
Aeroobse hingamise regulatsioon Elektronid kantakse NADH dehüdrogenaasi abil FMN-le, edasi Fe/S rühmale, siis ubikinoonile, sealt tsütokroom o või d oksüdaasile ja lõpuks hapnikule. Elektronid kantakse üle kas NADH-lt või teistelt substraatidelt (laktaat, suktsinaat, formiaat, glütserool 3-fosfaat) dehüdrogenaaside abil. ETS: 1) heemi sisaldavad komponendid tsütokroomid 2) Fe/S valgud 3) flavoproteiinid (sisaldavad flaviinmononukleotiidi FMN) 4) kinoonid Elektronide transpordi käigus viiakse läbi tsütoplasma membraani prootoneid H+, mille tulemusena tekib elektrokeemiline gradient (prootonpotentsiaal) Prootonite läbi tsütoplasma membraani tagasipumpamisel sünteesitakse F1F0 ATPaasi abil ATP-d ATPaasi regulatsioon Selleks, et F1 komponent oleks võimeline sünteesima ATP-d, peab ta kompleksseeruma gamma, delta ja epsiloni subühikutega ning kinnituma F0 komponendi külge
dinitrogenaasile). Töötab dimeerina, sisaldab Fe 4S4 klastrit, mis on vajalik FeMo redutseerimiseks lämmastiku fikseerimisel. Erinevatel bakteritel on see süsteem sarnane nii funktsiooni kui ka valkude aminohappelise järjestuse põhjal. N2 fikseerimine on energiakulukas protsess. Nitrogenaasi reaktsiooni tulemusena tekib ammoonium ning vabaneb ka H2. Elektronide allikaks on ferredoksiinid ja flavoproteiinid, mis on saanud elektronid näiteks püruvaadi oksüdeerimisel atsetüül-CoA-ks. N2 + 8H+ + 8e- + 16ATP 2NH3 + H2 + 16ADP + 16Pi Lämmastiku fikseerimine toimub ainult siis, kui molekulaarne lämmastik N 2 on ainus N-allikas. Fikseeritud N, näiteks ammooniumi NH3, nitraatide, aminohapete ja uurea olemasolul on N-fikseerimisega seotud geenid represseeritud. N-fikseerimine on ka hapnikutundlik, sest hapniku juuresolekul nitrogenaas inaktiveerub
Kasutavad kääritamist sõltumata molekulaarse hapniku olemasolust. Bakteri vastus molekulaarse hapniku olemasolule keskkonnas sõltub mitmete ensüümide olemasolust, mis on O2 või hapnikuradikaalidest sõltuvad. Kõik bakterid sisaldavad ensüüme, mis on võimelised reageerima O 2-le. Näiteks flavoproteiinide oksüdeerumise tulemusel O2-ga tekib alati vesinikperoksiid H2O2 ning väheses koguses eriti reaktiivne superoksiidradikaal O 2.-. Flavoproteiinid osalevad väga erinevates bioloogilistes protsessides, nagu bioluminestsents, fotosüntees, DNA parandamine ja apoptoos. Klorofüll ja teised pigmendid, mida bakter sisaldab, võivad reageerida molekulaarse hapnikuga ning genereerida monohapniku O-, radikaali, mis on samuti reaktiivne. Aeroobsetel ja aerotolerantsetel bakteritel superoksiid-dismutaas takistab superoksiid-radikaalide kuhjumist ning hoiab ära või vähendab reaktiivsete
annaabi.ee 
