FILMIMUUSIKA (0)

Filmimuusika
Filmimuusika on filmi sündmustikku illustreeriv ja dramatiseeriv komponent , mille eesmärgiks on rikastada filmielamust ja juhtida vaataja emotsionaalselt läbi loo. Tuletades meelde mõnd filmi, hakkab sageli kõrvus kõlama üks või teine iseloomulik tunnusmeloodia. Muusika võib silme ette manada kaadreid, võib meenutada mõnd tegelast, olukorda, aga ka kätkeda endas sümboolset kogu loo põhiideed. Vahel võib muusikat kuulates filmi sisust või atmosfäärist ettekujutuse saada, ilma filmi ennast nägematagi.
Filmi helindamine on keerukas protsess. Filmi helipilt koosneb neljast põhikomponendist: kõne, taustahelid , heliefektid ja muusika . Kõne kaudu antakse edasi filmi sisu ja informatsiooni. Taustahelid loovad filmi ainulaadse helifooni ja heliefektid ilmestavad filmi kõlapilti meeldejäävate helileidudega. Muusika ülesandeks on võimendada filmi visuaalset elamust, saata peategelast ja iseloomustada kõrvaltegelasi. Kõiki nelja komponenti kasutatakse korraga väga harva. Filmi helindamise eest vastutab helirežissöör koos oma meeskonnaga. Helirežissöör juhindub oma töös filmirežissööri ja helilooja näpunäidetest.
Helioperaator on see, kes salvestab võtteplatsil kõne ja taustahelid. Kõnetekstid lindistatakse pildiga samal ajal ehk sünkroonselt. Kõnede salvestamiseks kasutatakse tavaliselt poomile kinnitatud suundmikrofoni, mida hoiab helioperaatori assistent. See on raske ja täpne töö, sest mikrofon ei tohi kunagi kaadrisse sattuda. Tuulemüha sattumist mikrofoni aitab vältida tuulekate („koer“). Vahel salvestatakse kõnet ka näitlejate külge kinnitatud rinna- ehk raadiomikrofonidega. Taustahelisid salvestatakse ka ümber võtteplatsi paigutatud mikrofonidega. Pärast platsisalvestust toimetatakse salvestatud materjal heliosakonda, kus failid märgistatakse stseenide , duublite jm kaupa. Kui müra või mõne muu häiriva asjaolu tõttu pole võtteplatsil salvestatud heli kvaliteetne, tuleb näitlejatel tekst stuudios uuesti sisse lugeda. Seda nimetatakse järelhelindamiseks.