Vaimulikud, kelle ülesandeks oli palvetada ja kõigi inimeste hingeõnnistuse eest hoolt kanda; Feodaalid, kelle ülesandeks oli kõigi ühiskonnaliikmete kaitsmine; Talupojad, kelle ülesandeks oli vaimulikke ja feodaale oma tööga üleval pidada ning toita; Linnakodanikud, kes varustasid kõiki käsitöösaadustega ja ülemerekaupadega. Feodaalsuhete kujunemise peamised põhjused olid: a) uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke b) vajadus luua stabiilne võimusüsteem Feodaalsuhetes kehtis põhimõte ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall" Esimesi kristlikke kogudusi lõid apostlid 1. sajandil pKr. 381. aastal kuulutati kristlus Rooma riigiusuks ja sealt sai alguse ristiusu kiirem levik. Hiljem hakkasid ristiusku astuma ka roomlastega kokkupuutuvad barbarid. Frangid võtsid kristluse vastu 5. sajandi lõpul. Ülejäänud Euroopa rahvaste ristiusustamine toimus sageli läbi vallutuste. Islami usutunnistus seisneb kuulutuses
poliitilist ebastabiilsust ja nõrgendas kuningavõimu. Feodalism kujunes kuna oli vajadus uut moodi sõjaväeorganisatsiooni jaoks ning oli vajadus stabiilse võimusüsteemi järele. Feodaalsuhted said alguse, kui Karl Martell andis oma sõjameestele maa, mille sissetulekutest pidid nad endale varustuse muretsema. Oli kolme sorti läänisuhteid: LEPINGULINE (mõlemal poolel on omad kohustused); HIERARHILINE (üks osapool on teisest kõrgem); ISIKULINE (minu vasalli vasall pole minu vasall). Feodaalsuhetes oli kõige kõrgemal kuningas ehk süserään, nende alluvad olid senjöörid ehk suurfeodaalid (hertsog, vürst, krahv, parun), nende alluvuses olid väikefeodaalid (rüütlid) ehk vasallid. 8)Rüütliseisus. Rüütliteks said erinevat päritolu ja sotsiaalse positsiooniga inimesed, kuid peamiselt olid nad madalat päritolu. Osa rüütleid (kel polnud oma lääni) elas oma senjööri lossis, moodustades tema kaaskonna, kuid osa rändas ringi ning otsis sobivat teenistust
arenenumaid Euroopa piirkondi ning vähendas rahvaarvu 1/3 võrra. Seeläbi elavnesid mitmesugused eshatoloogilised usuliikumised. Vähenesid feodaalide tulud, tulemuseks oli koormiste suurendamine ja talurahvaülestõusud (1358 Jacquerie, 1380 Wat Tyler'i ületõus). Lääne-Euroopas jäi koormiste suurendamine ajutiseks nähtuseks, seetõttu feodaalid hakkasid üle minema kapitalistlikule majandamisele. Ida-Euroopas kujunes aga välja pärisorjus. Feodaalsuhetes pöörati rohkem tähelepanu rahale, mitte vasallsõltuvusele. Vasallidest koosnevad väed asendusid palgavägedega. Üha rohkem hakati kasutama jalaväge, kuna arenesid ründerelvad. Kasut võeti amb, pikkvibu, piik, tulirelvad. Uute relvade mõju oli ambivalentne: tugevdati rüütlite relvastust (raudrüü), millega kaasnes rüütlite kohmakus; suurenes palgaliste jalaväelaste osakaal sõjaväes, kes olid varustatud tulirelvade/laskerelvade ja/võ piikidega
troonipretendente välismaalt. · 1310.aastal sai võimule Luxemburgide dünastia, Heinrich VII järeltulijad. Karel I valiti 1355.aastal ka Saksa- Rooma keisriks Karl IV nime all. · Tsehhimaa Karl IV (Karel I) 1346-1389 sai Saksa keisririigi keskuseks. Praha pealinnaks, kuhu rajati 1348.aastal Praha ülikool haridust hinanti väga kõrgelt. · Rahvuslikud vastuolud tsehhide ja sakslaste vahel nii majanduslikud kui ka sotsiaalsed. Feodaalsuhetes talupojad olid koormatud teo- ja raharendi ning naturaalandamitega. Lisaks sellele pidid nad maksma ka kirikukümnist. Viimane tekitas kirikuvastased meeleolusid ja lõi soodsa pinnase ketserlikele liikumistele. Patriits saksa kaupmeeste ja käsitööliste põlised suguvõsad. · Tema poegadel riigijuhtimisvõimed puudusid. JAN HUS JA REFORMATSIOONI ALGUS · Jan Hus 1371-1415 Lõuna-Tsehhi talupojaperekonnast. Lõpetas filosoofisteaduskonna bakalaureisekraadi, sai
Ta tahtis Jeffersoni ,,organisatsioonist"(selle all mõeldakse riiki/ valitsust) veel tõhusamat luua. 3.3. Põhiseaduse allikad 3.3.1. Briti konstitutsiooniline pärand- see oli kirjas kolmes pikaajaliste traditsioonidega õiguslikus institutsioonis: hartades, tavaõiguses ja mitmes olulises seaduses. Hartad- kirjeldasid nii maaomaniku kui ka temaga seotud isikute õigusi ja kohustusi. Seda kasutati tavaliselt feodaalsuhetes tekkivate vaidluste lahendamiseks või nende ära hoidmiseks. "Magna Charta"- dokument, mis taaskinnitas kõrgaadli pikaajalised õigused ja kohustused ning määras kindlaks kuninga võimupiirid. Harta aluseks oli põhimõte, mille kohaselt peab igaüks, sealhulgas ka kuningas, kuuletuma seadustele. Tavaõigus- keskajal andsid monarhid oma suva järgi seadusi, ilma et oleksid kellegagi eriti arutanud ja läbi rääkinud. Tekkisid probleemid kuninglike proklamatsioonide üldsõnalisuse
annaabi.ee 
