trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks. Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi. Seoses Rootsi ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681
massiliseks, võtsid mõisnikud piirkonniti vastu vastastikulise otsuse, mis ütles, et pagenud talupoeg tuleb välja anda. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Sunnismaisus muudeti samal ajal üldiseks, mis võttis ära nende liikumisvabaduse elukoha valimiseks- sunnismaine talupoeg tohtis elukohta vahetada vaid feodaali loal. 1558. 1583. aastail toimunud Liivi sõda tõi talurahvale ainult kannatusi ja lisakoormisi. Rahvas pidi maksma erakordseid makse selle jaoks, et oleks palka maksta palgasõduritele, samas värvati sõjaväkke ka talumehi. Külad olid sõja eest kaitsetud
Oli katk, mistõttu rahvast jäi vähemaks. Maarahval oli vähem õigusi. Koormised ja loonusrent suureneb. 15. saj teotöö suureneb. Sunnismaisus, ehk talupoeg ei tohi kuhugi mujale kolida. Talupoeg maad pärandada ei saanud, aga vallasvara saab pärandada. Kauplemisvabadusi piirati, talupoja oma hüvanguks kauplemine vähenes. Talupojad jäid järjest rohkem võlgadesse. 16. saj veelgi halvem olukord. Koormised suurenesid, teopäevi tuli juurde. Kiriku juhtib seisund vajutas pitseri feodaalkoormiste kujunemise käigule. Koormiste peamiseks lähtekohaks sai algselt kiriku ülalpidamiseks kehtestatud maks - kirikukümnis. Saanud 1198 lüüa piiskop Bertholdi ristisõdijatelt, lasksid salaspilsi ja ikskile liivlased end ristida, võtsid oma linnustesse preestrid ja maksid viimaste ülalpidamiseks mõõdu vilja igalt adralt. Sõnaselgelt mainib kroonik Henrik kümnist esmakordselt 1211. a mil piiskop asendas liivlastel kümnise püsiva viljamaksuga.
Seepärast peab eelkõige tavaõiguse allikad hoolikalt läbi töötama, need süstematiseerima ja alles siis 19 kodifitseerimise kaudu ühendama. Koolkonna vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega. Antud aega ja ruumi arvestades olid aktuaalsed pärisorjuse, feodaalkoormiste ja seisuslike erisuste kaotamise nõuded, aga ka valiku, liikumisvabaduse ja ettevõtluse vabduse kehtestamise nõuded. Rudolf von Ihering oli arvamusel, et looduses toimuv pidev sõda isendite ja liikide vahel on omane ka inimühiskonnale, vahel vallandus see tõelise sõjana kuid enamasti erinevate huvide võtluses. Oma õiguse eest võitlemine on kohustuslik. Kes võitlust vastu ei võta, osutub süüdlaseks õiguse ees, sest nii elatakse võitluses
sajandi lõpul abiteo näol. Eriti suurendas teokoormist kiiresti arenev viinapõletamine. Härgade nuumamine mõisates tõi kaasa loomade talitamise, sõnnikuveo jt. karjakasvatustööde mahu kasvu. Suured muudatused toimusid koormiste struktuuris. Kui 17. sajandi lõpul oli üsna arvukalt mõisaid, mis said umbes poole oma sissetulekutest talupoegade loonus- ja rahaandamist, siis 18.sajandi lõpul moodustasid need rendivormid alla veerandi feodaalrendi koguväärtusest. Feodaalkoormiste ülemäärast suurendamist takistas vaid majanduslik arvestus, et laostunud talud ei suutnud enam koormisi kanda. Tsaarivalitsus oli seisukohal, et mõisnikel on vabadus talupoegade koormisi peale suruda. Roseni deklaratsiooni olemus Keskvalitsuse seisukoht väljendus selgelt 1739. aasta juulis Vohnja möldri Jaani kaebuse lahendamise käigus. Mölder Jaan esitas Peterburi tsaarinna Anna Ivanovnale kaebuse oma mõisniku Hindrich Baeri vastu
annaabi.ee 
