Novgorodi ja Soomega Eesti saadustest veeti läände lina ja kanepit ning lina- ja kanepiseemneid Majanduse areng 16. saj. lõpul ja 17. saj. alguses Arenes karjakasvatus Piimakarjandus oli algelisel tasemel Arenenud oli hobusekasvtus, hobuseid viidi isegi Venemaale 17.saj alguses hakati Eestisse sisse tooma tubakat 17. saj lõpukümnenditel levis suitsetamine üsna laialt ka talurahva hulgas Põllumajanduslik tootmine Feodaalaja vältel oli tähtsaim majandusharu põllumajandus Valitses naturaalmajandus Põlispõllud laienesid metsade arvelt Viljaliikidest tõusis esikohale talirukis ja lina Loomakasvatuse ülesanne oli tagada tööloomad ja sõnnik Karpidamineandis olulist lisa toidulauale, nahast ja villast saadi aga kehakatet Kõrvalharudest oli oluline mesindus, kalandus ja küttimine Mõisamajanduse areng XVII saj. rajati Eestis rohkesti mõisaid
Vastavalt odade põhitüüpidele jagunesid nende kasutamiskunst kahte peakoolkonda. Need olid yarijutsu (sirge oda kunst) ja naginata (kõvera oda kunst). Mõlemat kunsti praktiseeriti lugematutes stiilides ning olid olemas alavaldkonnad, milles keskenduti nii pikkade kui ka lühikeste odade kasutamisele. Need jagunesid põhitehnikateks nagu torked, löögid ja tõrjed. Niimoodi oli palju erinevaid valdkondi, mida koolid õpetasid. Feodaalaja keskpaiku jätkati veel odavõitlus kunstiõpetamist treeningsaalides, kuid pilt kui üksikust odamehest, mis oli olnud kunagi tavapärane, muutus aina vähem tavalisemaks. Lõpuks tundus nagu odamehi enam ei olekski. Nüüdseks on säilinud vähesed koolid. Suuremad on Tendo ja Shinkage koolid.
· Maade hindamise korraldamine ja maade maksustamisega seonduv tegevus · Maainfosüsteemide loomine ja pidamine · Maa-asulate piiride kindlaksmääramine ja muutmine · Maakondade, linnade ja valdade halduspiiride määramine ning märkimine looduses · Mullastiku, geobotaaniliste jm ülevaatuste ja uurimistööde tegemine · Maade kasutamisega seotud majanduslike ja õiguslike probleemide lahendamine · Keskkonnamõjude hindamine 5. Feodaalaja maakasutuse iseloomustus. (lk 40) Alates 13.saj rajatud mõisad olid tekkinud talupoegadelt äravõetud maadele. Mõisa territoorium jagunes siitpeale mõisamaaks ja talumaaks. Talumaa oli talupoegade kasutuses olev maa, mõisamaad majandas feodaal. Mõisapõlde harisid talupojad oma loomade ja vahenditega, tasudes nn teorenti. 5 Asustuse põhivormiks oli küla, milleks loeti vähemalt kolme talu kooslust. Küla kujutas
vaimuliikumine, mis sai alguse Itaaliast. Renessanssi ajal peeti inimest heaks, mitte aga veatuks. Ideaalseks peeti harmooniat ja õnnelikkust Maa peal. Oluliseks sai isiksus ja individuaalsus. Valitsevaks sai Humanistlik mõtlemine: inimlikkuse ja inimese kaitse; inimese vabastamine kiriku, seisuslike normide ja maise võimu orjusest. Uued kirjanduse liigid: sonett, novell, rüütliromaani paroodia, utoopia, essee. Renessanssi soodustasid ühiskondlike suhete muutused (feodaalaja lõpp), süvenes inimese usk iseendasse, uued teaduslikud teooriad (Maa tiirleb ümber päikese) ja maadeavastused (Ameerika avastamine). Renessansi mõtlejad ei astunud Jumala vastu, vaid Jumala maapealsete asemike tegevuse vastu, mis piiras inimsust. Eesmärk oli kirikut reformida. 31.10.1517. a. lõi Martin Luther Wittemberg kiriku uksele 95 vaidluslauset, et kutsuda teolooge tollase akadeemilise kombe kohaselt avalikule vaidlusele. Algas Reformatsioon ehk usupuhastus. VALGUSTUS
kunagine mõis. Taani Hindamisraamatu andmeil olid 13. sajandi alguse Põhja-Eestis mitmekümne adramaaga külad üsna harvad, keskmises külas loetleti 10-12 adramaad. Põhiline külavorm tõenäoliselt sumbküla, kuna sel ajal oli see kõikjal laialdaselt levinud. Hilisem vorm ridaküla (ahel-, tänav-), ning hajaküla, kuid olenes ka looduslikest- maastikulistest eeldustest. Keskajal säilitas küla Eestis ja üldse läbi kogu feodaalaja oma muinasajal omandatud struktuuri. Küla oligi tollal keskne asustusüksus - eelkõige asula, mille moodustasid enam-vähem lähestikku paiknevad talumajapidamised. Oli ka üksikuid hajatalusid. Külal oli ühine maakasutus, hajatalude kogumikul ühist maakasutust polnud. Küla = selline taludekogum, millel oli ühine saras, eeskätt kuulus sinna ühine põld. Põllud olid liigendatud, koosnesid erineva suurusega lappidest. Igal talul oli väikene omaette maaüksus ka
Ajaloo andmeil oli Ugandi suur Lõuna-Eesti maakond. Ugalaste keeleline kujunemine näikse olevat toimunud muu Eestiga enam-vähem võrdseis tingimustes, kagupoolsete hõimlaste kohta seda väita ei söandaks. Praegune tartu murre on piki aegu kestnud keelelise arenemise tulemus, kusjuures tähtsat osa on etendanud mitmesugused majanduslikud, ühiskondlikud ja halduslikud tegurid, samuti murrakualade geograafiline asend. Feodaalaja sajandeid kestnud pärisorjus kammitses ka tartumaalaste materiaalset ja vaimset elu. Sunnismaine talupoeg elas ja liikus peamiselt mõisa ja valla piirides, kihelkonnast kaugemale pääsemata. Aga keel suhtlemisvahendina vähehaaval arenes ja muutus niisugusteski tingimustes. Tartu murde säilimist on soodustanud oma ainesest võrsunud lõuna-eesti kirjakeel (nn tartu keel), mis oli kiriku-, kooli- ja asjaajamiskeeleks veel möödunud sajandilgi.
annaabi.ee 
