PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
vaesus, joomine. Pärast sunnitööd oli sügavalt veendunud selles, et in ei sünni heana, vaid tal on sees nii headuse kui kurjuse alge, suurim ülesanne on võita endas kurjuse pool, iga heategu on võit kurjuse üle. Kurja poole väljalöömist provotseerivad veri ja võim. Kirjaniku ja inimesena nägi ta oma missiooni ligimestes headuse äratamises. Andis oma teostes 3 tüüpi: vene üliinimene, vene Faust ja vene Mefistofeles. Dostojevski teosed: 1862 esimene kirjatöö: Balzaci "Eugene Grandet" tõlge vene keelde 1846 "Vaesed inimesed"(lugu vaesest Piiteri noormehest. D näitab, et materiaalne ja vaimne vaesus on omavahel tihedasti seotud. Inimese headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Esikteos leidis väga hea vastuvõtu); 1862 "Märkmeid surnud majast" (olukirjeldus. Kirjeldab värvikalt oma sunnitöömälestusi
2. A.Gailiti elu ja looming, „Toomas Nipernaadi” analüüs Sündis Tartumaal Sangaste mõisa lähedal. Kasvas Läti lähistel. Isa lätistunud liivlane, ema saksastunud eestlane. Gümni ei lõpetanud, vaid hakkas Lätis ajakirjanikuks. Töötas saadikuna. I MS ajal põgenes Riiast Eestisse ja jäigi siia. Sõbrustas Visnapuuga. Kuulus Siurusse, kus sai tuntuks. 1920ndatel jõuab suuremale kirjanduslikule tasemele. Oli Vanemuise direktor, 1930ndatel Tallinnasse. Kirjutas peamiselt lühijutte, kuid ka mõned novellid, romaanid. Kirjandusse tuligi novellikirjanikuna, juttudes fantaasiaküllasus, eksootilisus ja õudus. Tegelastel naljakad nimed: Nipernaadi, Siimon Vaa, Katariina Jee jne. 1928 novellikogu “Toomas Nipernaadi”. Seal on (talle varem iseloomulik olnud) tegelaste grotesksus juba vähenenud. Novellikogud “Saatana karussell”, “Idioot”.
Ilusa * ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada kuningas Robert* ja mida on kirjeldanud Helgaldus *. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»*? Aiast, kus ta õigust mõistis, «seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga * vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i * tuba? Ja Charles IV * oma? John Maata * oma? Kus on trepp, millelt Charles VI * oma armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Mar-cel dofääni juuresolekul mõrvas Robert de Clermonti ja Champagne'i marssali *? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti * ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetse-jatena läbi Pariisi? Ja