juurtest kaugel olema. Faber ja niisamuti Ristikivi olid teadmiste ja euroopliku hariduse huvilised - seda juba väga varajases eas. Faber rändas mööda Euroopat ringi, et end harida, jõuda looduse ja inimkeha saladusteni, ta uskus elumääratust saatuse poolt ta oli üksik, ta pühendus maailma tundmaõppimisele. Sarnaselt romaanikangelasele reisis ka Ristikivi ääretult palju, et põgeneda iseenda süngetest meeleoludest, üksindusest. Ristikivi fataalsus seisnes kirjandusse pühendumises. Romaanis jõuab Johannes Faber järeldusele, et rahvuste ja riikide lepitamine ning ühendamine on võimatu see mõte ühtib Ristikivi uskumusega. Ristikivi arvamust kujundasid eluaastad nii Teise maailmasõja kui ka Külma sõja ajal. Kokkuvõttes valitsesid romaanis suurel määral pessimistlikud meeleolud, mida võib jällegi seostada Karl Ristikivi depressiivse ja nukra olekuga.
Keegi, kes oskab välja tuua tõe, öelda täpselt millegi kohta. Traagiline isikumüüdist tulenev aspekt. Unustatakse ära, et Liivi luule on selline, mida võiks nimetada Eesti filosoofiaks. Pole olemas midagi sellist nagu Eesti filosoofia, mis pmst kirjeldaks Eesti olemist, sellel maal olemise kogemust. Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt. Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav, välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame, et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt. Liivi hullus Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud
Keegi, kes oskab välja tuua tõe, öelda täpselt millegi kohta. Traagiline isikumüüdist tulenev aspekt. Unustatakse ära, et Liivi luule on selline, mida võiks nimetada Eesti filosoofiaks. Pole olemas midagi sellist nagu Eesti filosoofia, mis pmst kirjeldaks Eesti olemist, sellel maal olemise kogemust. Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt. Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav, välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame, et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt. Liivi hullus Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud. Väga
Maailmavaade: panteistlik, teosoofia: lääne filosoofia + budism + taoism; Maeterlincki mõju. Kirjanduses olid autoriteedid Kreutzwald, Bornhöhe, Sööt, Liiv, Rilke. „Uued luuletused” (1909): igatsuslaulud – igatsus oli loomuomane, pidas seda hinge tungimiseks jumaliku algkodu poole; vabavärsiline rütm; teosoofia+loodus; ballaadid liituvad luulekogu kannatuste ja igatsuse teemaga. Meeleolu on “kuldvidevikuline”. Tume fataalsus, usk inimesse. Taassünni filosoofia. „Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920): stagnatsioon, kinnisideed, sugestiivsus; detailid; rõhk riimil, stroofi mitmekesisusel; sonetivorm. Lastelauludega alustas “Lastelehes”. Rahvalaulud juhatasid tee humoristliku ja südamliku luule juurde. Ilusad kujundid, lihtsad teemad: marjuleminek, tibukese unenägu. Samas ka sotsiaalne viletsus: külm tuba, isa haokelguga; kõlakujundite rikkus, kaotamata sidet kõla ja sisu vahel;
«Oh, härra, see läheks neetud pikale.» «Sul on õigus, Planchet,» ütles Athos. «Pealegi on õhtune signaal antud ja ärataks tähelepanu, kui meil põleks tuli kauem kui teistel.» «Olgu,» lausus d'Artagnan, «lähme magama. Maga hästi, Planchet!» «Jumala eest, härra, see oleks esimest korda nende-kahe nädala jooksul.» «Minul samuti,» ütles d'Artagnan. «Minul samuti,» ütles Porthos. «Minul samuti,» ütles Aramis. «Kui tunnistada tõtt, siis ka minul,» ütles Athos. XIX FATAALSUS. Vahepeal tundis maruvihane mileedi, kes möirgas tekil nagu laevale viidud lõukoer, kiusatust vette hüpata, et pääseda tagasi kaldale. Ta ei saanud lahti mõttest, et teda oli solvanud d'Artagnan ja ähvardanud Athos ja et ta lahkub Prantsusmaalt neile kätte maksmata. Lõpuks ei suutnud ta seda mõtet enam taluda ja vaatamata kõigele halvale, mida see võis põlvustada talle endale, palus ta kaptenit ennast maale tagasi viia. Kuid
annaabi.ee 
