Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
minna lasta. «Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?» «Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!» «Tal on tore habe!» ütles Lienarde. «Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle: «See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.» 22 «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Mahe suveõhk, segamatu vaikus, lillelõhn ja mesilaste uinutav sumin olid avaldanud oma mõju, ja tädi Polly tukkus oma kudumistöö köhal, sest tal polnud mingit seltsilist peale kassi, ja seegi magas tema süles. Prillid olid kindluse mõttes üles hallidele juustele lükatud. Ta oli arvanud, et Tom on muidugi ammu putket teinud, ja oli seepärast üllatatud, kui poiss end nii kartmatult jälle tema meelevalla alla andis. Tom küsis: «Kas ma tohin nüüd mängima minna, tädi?» «Mis, juba? Kui palju sa ära tegid?» 21 «Kõik on tehtud, tädi.» «Tom, ära valeta mulle. Ma ei salli seda.» «Ei valeta, tädi; kõik on valmis.» Tädi Pollyl oli vähe usku sellisesse tõendusse. Ta läks ise välja vaatama; ja ta oleks rahul olnud, kui kakskümmend protsenti Tomi kinnitusest oleks tõele vastanud. Kui ta aga leidis, et terve plank oli mitte ainult prvitud, vaid hoolikalt kolmekordse värvikorraga käetud ja
Otsiti kokku Kreeka kuulsaimad kangelased. Odüsseus on üks neist. Ta ei tahtnud sõtta minna ning seetõttu mängis hullu. Ta külvas põllul soola, vastas küsimustele jaburalt. Sõjamehed panid tema poja adra ette, et kui ta hull on, siis sõidab pojast adraga üle. Kuid Odüsseus ei riskinud poja eluga. Achilleus oli teine kangelane, kes oli saatuse fenomeni ohver. Ema oli hirmul ja proovis poega säästa, pannes pojale selga tüdrukute riided ja viies ta tüdrukute juurde mängima. Tüdrukute seas laoti relvad lauale ja linnas lavastati vallutamist. Kõik tüdrukud tormasid kiljudes minema, ainult Achilleus haaras relva. Nii saadi ka tema kätte. 4 Oli vaja Trooja alla purjetada, kuid tuult polnud, sest sõitu oodates tappis Agamemnon Artemise lemmikhirve, mille peale Artemis pahaseks sai. Tuul tuleb tingimusel, et toodaks ohver.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
