Mida väiksem kontaktiaeg, seda suurem sammusagedus. Olulised momendid jooksutehnika analüüsimiseks Toefaas - ● jälgida “laetud” pöia kokkupuudet rajaga, ● hoojala reis on jõudnud toejala kõrvale, ● käed on jõudnud kere joonele, pöid otse enda alla, mitte kõrvale, ● jooksuasend kõrge, nurgad tugijala põlves ja puusas suured (140-145), ● tugijala säär vertikaalne (90 kraadi raja suhtes), ● kere minimaalne ettekalle (alla 10 kraadi vertikaalist), ● hoojala kand kõrgel tuhara all, hoojala pöid on enda poole võetud. 2. Äratõuke tipphetk- ● tõukejalg põlvest optimaalselt sirutatud (165 kraadi), ● hoojala reietõste on alla horisontaali (10-20 kraadi), ● hoojalg põlvest kõverdunud nii, et säär on veel reie all, kere ettekalle minimaalne (keskmiselt alla 10 kraadi), ● hoojala vastaskäe etteliikumine lõua-silmade kõrgusele, tõukejala
Suuski hoitakse koguaeg paralleelselt. (lk33) 6) Poolsahkparalleelpööre – „põikilaskumisasend“ -> pöördeväline suusk poolsahkasendisse ->pöördesisene suusk tuuakse pöördevälise kõrvale Tõusuviisid: 1) Treppsamm – külg ees nõlva suhgtes; nõlvapoolsed kandid lumes, keharaskus nendel; korraga liiguvad sama käsi-jalg 2) Käärsamm – suusad käärselt (V-kujuliselt) astumine; käte-jalgade ristkoordinatsioon; kere ettekalle; käärasend seda laiem, mida järsem mägi. Käärjooks sama pm aga kiirem tempo. 3) Poolkäärsamm – üks jalg astub otse, teine käärselt; käte-jalgade ristkoordinatsioon 4) Paaristõukeline kahesammuline uisusammsõiduviis „tõusul“ – vt hiljem 5) Astesamm – suusad paralleelselt; käte-jalgade ristkoordinatsioon; kere ettekallet tuleb reguleerida, et tagasi ei libiseks; raskus täistaldadel; pidev kepitugi (lk85)
– väljalennu algkiirus(9-11m/sek), väljalennunurk (19-24o), väljalennu kõrgus (50-75 cm), keskkonnatakistus (ilmastik, raja kate) 2. Kaugushüppe faaside jaotus: 1) Hoojooks –Jooksu alustamisest kuni tõukejala mahapanekuni. Peab olema kiirenev, pingevaba ja rütmikas. Pikkus oleneb sellest, kui kiiresti suudetakse saavutada maksimaalne jooksukiirus (Meestel 18-24 jooksusammu, naistel 16-20 jooksusammu). Hoojooksul kere kerge ettekalle. Kaugushüppe tähtsaim osa, mis määrab hüppe tulemuse. 2) Äratõuge – Tõukeajala maha asetamisest kuni selle eemaldumiseni maast. Tõukejala maha asetamisel sirutub jalg peaaegu täielikult põlve- ja pöialiigesest. Jalg asetatakse täistallale nii, et kand ja naelad puudutavad pakku üheaegselt. Käed tuuakse äratõukel ette-üles, toimub rinna ja õlavöö sirutamine. Hoojalaga kisutakse end ette-üles. 3) Lend – (erinevad tehnikad)
- Munajuhalehter – infundibulun tubae uterinae canalis cervicis – kaelakanal – avaneb ülal emakaõõnde, all ostium kõige laiem osa uteri kaudu tupeõõnde avaneb kõhuõõnde ostium abdominale tubae kaudu Asend lõpeb rohkete narmastega – fimbriae tubariae – üks kinnitub - anteversio – emakakaela ettekalle tupe pikitelje suhtes munasarjale - anteflexio – emakakeha ettepaine emakakaela pikitelje suhtes Asend ja kulg SEINA EHITUS - kitsenenud osa kulgeb emakast kuni vaagnaseinani horisontaalselt Endometrium – limaskest
2. Hoojooksufaas - Hoojooks on kaarekujuline; alguses on ta sirgjooneline (36 sammu), millele järgneb kurv (45 sammu). Hoojooksu esimestel sammudel asetatakse jalg maha pöiale. Hoojooksu esimestel sammudel on väike kerekalle ette. Kiirus suureneb hoojooksul pidevalt. Hoojooksu viimased sammud - Sammusagedus suureneb pidevalt. Keha on hoojooksul kallutatud sissepoole, kaldenurk sõltub hoojooksu kiirusest. Keha püstineb, ettekalle väheneb. Keha massikese langeb eelviimasel sammul. 3. Äratõukefaas - Pöia mahaasetus on aktiivne, kiire, madala trajektooriga, alla-taha liigutusega. Tõukejalg liigub ette. Äratõukeaega püütakse vähendada miinimumini. Hoojala põlv liigub üles, kuni reis on paralleelne horisontaaltasapinnaga. Äratõuke lõpus on keha vertikaalasendis. 4. Lennufaas - Äratõukeasend on fikseeritud sel ajal, kui keha kogub kõrgust
annaabi.ee 
