Atributeerimine – info omistamine mingile allikale Tavaliselt kasutatakse teisi allikaid. Atributeerimisel on neli küsimust: tuleb näidata, milline on allika ja sündmuse kaugus, tuleb teada, millal viidata, kui palju on mõtet ühes loos atributsiooni kasutada ja kus seda teha. Allika ja sündmuse vahekaugus Kõige olulisem on näidata, milline on kaugus allika ja sündmuse vahel. kas ta osales sündmuses, nägi pealt, luges jne? kauguse alusel saame jagada info kolme rühma: • Esmaallika info: ajakirjaniku enda nähtud. • Teisese allika info: otse pealtnägijalt-osalejalt kuuldud • Kolmanda allika info: saadud allikatelt, kes kuulsid sündmuse kohta teistelt või nt pressiesindajalt saadud info, mis on juba töödeldud. Kõige väärtuslikum on esmaallika info, vähem väärtuslikum kolmas allikas. Atributsioon ütleb, et tõde on, et allikas seda ütles. Lugeja peab aru saama, mis on allika ja info suhe.
Hierarhiseerimise aluseks on mitu põhjust. Usaldusväärsus. Parim allikas on reporter ise, teine on kirjalik allikas ja kolmandal kohal muud inimallikad. Alati kui võimalik, siis kasutada ajakirjaniku otsest vaatlust. Kui on vaja kasutada teisest infot, siis kasutada kirjalikke kvaliteetseid allikaid. Alles siis võib pöörduda inimallika poole, keda on võimalik kätte saada. Lähedus sündmusele. Info on seda väärtuslikum, mida esmasemast allikast ta pärineb. Esmaallika info on selline, mis läheb lugejani otse inimeselt, kes on sündmuses ise osalenud- näinud(kirjutav reporter). Teisene info pärineb allikalt, kes osales sündmuses või nägi seda ja kõneles sellest reporterile. Kolmanda allika puhul jõuab lugejani info, mille reporter on saanud kelleltki, kes kuulis või nägi sündmust. Kompetents. Tuleb teha vahet kolmel rühmal: püsiallikatel; juhuallikad, sõltumatud allikad ja sündmusega seotud allikad ning erineva staatusega allikad.
.. kuigi praktikute hulgas kohtab sageli arvamust, et rahulolev töötaja ei tule muudatustega kaasa ... ja seetõttu tuleb hoida töötajaid rahulolematuna, näitavad uuringud rohkem vastupidist seost." (Alas 2002: 46). Kirjanduse loetelus: Alas, R. (2001). Juhtimise alused. Tallinn: Külim. Alas, R. (2002). Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim. Kaudne viitamine tähendab seda, kui ühele autorile viidatakse teise autori töö kaudu. Kaudne viitamine on lubatud ainult esmaallika puudumisel. Nimetatud võimalus kehtib tsiteerimise puhul (kaasa arvatud võõrkeelse kirjanduse puhul). Kui töös on tsiteeritud ühe sekundaarse allika kaudu mitmete autorite erinevaid materjale, siis kasutatud kirjanduses arvestatakse neid ühe allikana. Näide 28: Riehl ja Roy (1980) on defineerinud õendusmudelit järgmiselt: ,,süstemaatiliselt üles ehitatud, teaduslikult põhjendatud ja loogiliselt seostatud mõistetekogum, mis identifitseerib
Kirjalikud allikad jagunevad: Primaarne allikas: on esmane allikas nt. õpperaamat. Tähtsad allikad: arhiiviallikad, ajalooline allikas: arhiivist leitav algmaterjal. Ajallooallikateks on nn õigusaktid, erakondade materjalid, memuaarid, perioodika, kroonikad, diplomaatilised dokumendid jne.Sekundaarne allikas ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kontekstis midagi . Pigem on nad esmaallika töötlused ja jutustava iseloomuga. Tekst- e. märgisüsteem. Kontekst taust e. infoväli, kaastekst, mis aitab sõna või teksti mõista. Et teksti mõista on vaja teada konteksti. Alltekst- kahemõttelisus tekstis. Varjatud tekst nn ridadevahele kirjutatu. Allikas- informatsiooni allikas Palimpsest- kustutatud, alt välja kumav tekst Välisne allika kriitika- välised tunnused Sisene allika kriitika sisemised e.sisu tunnused. 2. Allikate kasutamise teooriate areng
kaasa ... ja seetõttu tuleb hoida töötajaid rahulolematuna, näitavad uuringud rohkem vastupidist seost." (Alas 2002: 46). Kirjanduse loetelus: Alas, R. (2001). Juhtimise alused. Tallinn: Külim. Alas, R. (2002). Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim. Kaudne viitamine tähendab seda, kui ühele autorile viidatakse teise autori töö kaudu. Kaudne viitamine on lubatud ainult esmaallika puudumisel. Nimetatud võimalus kehtib tsiteerimise puhul (kaasa arvatud võõrkeelse kirjanduse puhul). Kui töös on tsiteeritud ühe sekundaarse allika kaudu mitmete autorite erinevaid materjale, siis kasutatud kirjanduses arvestatakse neid ühe allikana. Näide 27: Riehl ja Roy (1980) on defineerinud õendusmudelit järgmiselt: ,,süstemaatiliselt üles ehitatud, teaduslikult põhjendatud ja loogiliselt seostatud mõistetekogum, mis identifitseerib
annaabi.ee 
