Leidsid 11 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Esitlus päikesest". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sfäär, vesinik, tähesuurus, planeedid, heelium, atmosfäär, kuumem, päikeselaigud, protuberantsid, tumedad, soojus, kromosfäär, amplituud, astronoomiline, hiidplaneedid, kääbusplaneedid, asteroidid, meteoriidid, komeedid, massiivsem, 5778, prootonid, footonid, diferentsiaalselt, jõujooned, aladest, ilmuvad, päikesevarjutuseenergiatKosmoloogia 3: Päike 1. Päike on meie Päikesesüsteemi täht, mis on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel. Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46% massi järgi) ja heeliumist (24,85% massi järgi). Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese
Päike 1. Üldandmed. Päikese näiv tähesuurus on 26,74 ja absoluutne tähesuurus on 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust. Päike on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×10 30 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K,
Päike 1. Andmed- näiv tähesuurus on 26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust. Ta on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³.Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on
läbimõõtu). Päikese mass on 1,99*1030 kg (330000 korda suurem kui Maa mass) ja ta kiirgab energiat koguvõimsusega 3,9*1026 W. Tema pinnatemperatuur on 5800 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Kogu Päikese aine on äärmiselt kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. Et Päike ei ole tahkis, siis pöörleb ta diferentsiaalselt - ekvaatoril kiiremini kui kõrgematel laiuskraadidel. Granulatsioon Päikesel on mõnikord näha tumedamaid piirkondi (päikeseplekid või -laigud); tugeval suurendusel võib näha ühtlast teralist mustrit -- nn. granulatsiooni (lad. granulum - terake). Päike
Päike Päikesest üldiselt. Päike on meie Päikesesüsteemi suurim täht. Ta on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel. Päikese ümber tiirlevad planeet Maa ja teised planeedid, nii Maasarnased planeedid, hiidplaneedid kui ka kääbusplaneedid. Lisaks tiirlevad Päikese ümber veel asteroidid, meteoroidid, komeedid, Neptuunitagused objektid ja tolm. Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Päikese vanuseks on erinevatel meetoditel hinnatud 4,57 miljardit aastat.
· Päike- täht, milleni Maalt on ~150 miljonit kilomeetrit. Temalt saame kogu valguse ja soojuse. Me näeme Päikest iga päev tõusvat ja loojuvat, tema liikumisega on seotud ka aastaaegade vaheldumine. · Kuu - esimene ja ainuke taevakeha, mida inimesed on külastanud. Maa kaaslane ja lähim (384 000 km) naaber. · Tähed - pilvitus öises taevas helendavad punktikesed. Inimene näeb taevas korraga umbes 800 tähte. Mõtteliselt ühendatakse tähed tähtkujudeks. · Planeedid - tiirlevad ümber Päikese ja kuuluvad Päikesesüsteemi. · Asteroidid - väikeplaneedid, mis tiirlevad Marsi ja Jupiteri vahel. · Komeet - sabatäht, väike ja väga hõreda ehitusega külaline Päikesesüsteemi ääremailt. · Meteoor ehk lendtäht - väike ainekilluke, mis Maa atmosfääri sattudes enamasti ära põleb. · Tehiskaaslased - inimese poolt orbiidile lennutatud tehnika. Enamik neist pole siiski palja silmaga nähtavad.
rännata ajas, tegu on väravatega, mis võivad meid transportida teistesse dimensioonidesse või siis, et mustad augud on nii-öelda ,,wormhole'id". [7] Päike Tähtsaim osa Linnutee Galaktikast inimese jaoks on kindlasti päikesesüsteem, mille keskseks täheks on päike. Ta on maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese ümber tiirlevad Maa ning teised planeedid ning ka asteroidid, komeedid ja tolm. Meie päike on keskmisest tähest natuke kuumem ning suurem. Päikese pinnatemperatuur on 5778 Kelvinit, kuid päikese kroon on kuni 5 miljonit Kelvinit kuum. Päikese mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi) ja päikese raadius on 6,9599×108 m. Meie tähe keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päike koosneb vesinikust (73,46%) ja heeliumist (24,85%). Teisi elemente on päikeses 1,67% massi järgi. Päike annab soojust ja valgust
KESKKONNAFÜÜSIKA KORDAMISKÜSIMUSED 1. Astronoomias kasutatavad mõõtühikud. Galaktikate liigitus. Linnutee. Astronoomiline ühik - on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest. Päikesest.1,495 978 7*1011 m Tähist a.ü. (e.k.) AU (ingl.) Päikesesüsteemi planeedid Toodud väärtused on keskmised kaugused. Planeet Kaugus Päikesest Merkuur 0,39 aü Veenus 0,72 aü Maa 1,00 aü Marss 1,52 aü Jupiter 5,20 aü Saturn 9,54 aü Uraan 19,2 aü Neptuun 30,1 aü Pluuto 39,44 aü Valgusaasta - vahemaa, mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta (365d 5h 48 min 46 sek) jooksul. 1 valgusaasta 63 241 aü
Kuu, viis planeeti ja Päike. Tiirlevaid taevakehi ümbritses nn kinnistähtede vöönd. Platoni-Aristotelese mudel ei selgitanud piisavalt planeetide näivat liikumist (tähtede taustal tehtavaid „silmuseid“) taevavõlvil. Ptolemaios korrigeeris mudelit, pannes planeedid omakorda tiirlema ümber Maa tiirleva masskeskme. Heliosentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Päike, mille ümber tiirlesid Maa, koos tema ümber tiirleva Kuuga ja teised planeedid. Ka selles mudelis ümbritses tiirlevaid taevakehi nn kinnistähtede vöönd. Täieliku võidu saavutas heliotsentrism alles pärast seda kui Johann Kepler sõnastas 1609 a. (III seaduse aastal 1619) planeetide liikumist kirjeldavad seadused, mida omakorda üldistas Isaac Newton 1687 aastal oma ülemaailmse gravitatsiooniseadusega. Ühena esimestest sõnastas 1. saj BC oletuse, et maailmaruum on lõputu Rooma filosoof Lucretius.
Tuumade liitumine ehk süntees kahe kerge tuuma kokkupõrge ja ühinemine, mille tulemusena tekib raskem, stabiilsem tuum, seejuures vabaneb suur hulk energiat. Tuumade ühinemiseks on vajalik kõrge temperatuur (10 000 000 C) ja ülikõrge rõhk. Seetõttu nimetatakse neid reaktsioone ka termotuumareaktsioonideks. Toimub Päikese ja teiste tähtede tuumades. Näide: H H He 1n energia 0 42 3 1 2 1 +++ 2H 1 - deuteerium (vesiniku isotoop) ehk raske vesinik 3H 1 - triitium (vesiniku isotoop) ehk üliraske vesinik Et deuteeriumi leidub looduses piisavalt, on see suurepärane alternatiiv eeskätt fossiilkütustele ja ka tuumajaamade uraanikütusele. Näiteks leidub ühes liitris vees 33 mg deuteeriumi. Triitiumi on looduses vähem, seda on otstarbekas toota liitiumist viimase tuumade pommitamisel neutronitega. Liitiumi on Maal piisavalt: umbes 20 mg kilogrammi kohta maakoores ja sada korda vähem ookeanivees.
Vana-Kreeka filosoofid, tähtsaimad neist Thales (625 … 547 e.Kr) ja Anaximandros (611 … 546 e.Kr) asendasid Maa, Mere ja Taeva inimesesarnased valitsejad – jumalad – ühtse loodusele omase elu allikaga. Lame Maa ujumas kettakujulise Ookeani pinnal, mida katab Taeva kuppel, mille sisepinnal asuvad Päike, Kuu ja tähed. Taevasfääride harmooniat otsis ka antiikaja kuulsaim filosoof – Platon (427 … 374 e.Kr), kes kirjeldas kaheksat sfääri, millele on kinnitatud planeedid ja tähed. Platon oli esimene, kes väitis, et kõikide taevakehade liikumise on ringjooneline, ühtlane ja korrapärane ning püstitas matemaatikuile ülesande leida milline ringliikumiste kombinatsioon suudaks kirjeldada kõiki planeetide näivaid liikumisi. Platoni sfäärilist maailmapilti arendasid edasi Eudoxos (408 … 355 e.Kr) ja Aristoteles (384 … 322 e.Kr), keda võibki pidada geotsentrilise maailmakäsitluse loojaks. 4.2. GEOTSENTRISM
annaabi.ee 
