karm, valgusekiir, tarkusehammas, bakter, vaesuse, lepitus, viimase, suhkrutrahv, talunik, saamatus, kohvrist, tahtejõud, kaaslane, rahulikkust, vaalgalerii, kahvatu, trotslik, saamisrõõm, saatus. · Silbita eelmise ülesande viis esimest sõna ja tee silbiskeemid (algus, tuum, lõpp). · Liigita sõnad viimase kõnetakti esisilbi pikkuse järgi. LÜHIKESE ESISILBIGA PIKA ESISILBIGA · Liigita sõnad sõnavälte järgi. Elu, lolluseid, kuulsat, koridor, valedest, soodus, klooster, katsetamata, varmas, suhkur, pikkusest, varrukas, tormakas, lurjuseid, loom, küpseid, ülestikku, toober, õpiku, samuti, tõbi, kuhjas, lõplik, ümarik, ameti, soolase, rüü, kapi, kabi, kai, mõttekas, hirmus, kaabu, tõtlikke, telling, täpne, tavaline, lauljatari, muna,
15% kirjakeele sõnatüvedest. Lõpu- ja sisekadu * kahesilbiliste ja Häälikumuutus Tulemus eesti Võrdlusvorm pikemate sõnade keeles soome keeles lõpust kadus jalg jalka täishäälik (v.a ema, Lõpukadu uus uusi kala- lüh esisilbiga) sõdur soturi * tekkisid konsonandiga tütred tyttäret lõppevad ühesilbil käändsõnad (jalg, kuldne kultainen mets), ühesilbil Sisekadu andma antamaan tüvega pöördsõnad
Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h)irmus. Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula.
*seemen > seeme, *nainõn > *naine, *õnnottõn > õnnetto, *matalan > *maDala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan, lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev. 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. Lõpukadu, s.o. sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes sõnavormides. Nt. *jalka > *jalG, *metsästä > metsäst, *matalita > mataliD. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis. 11
Edelarühm Lihula, Karuse, Hanila, Varbla, Mihkli, Tõstamaa ja põhiosa Audru kihelkonnast; Siirdemurrak saarte ja läänemurde vahel; Ühisjooned saarte murdega: o puudub palatalisatsioon i ees; o illatiivis se-lõpp, nt taluse; o sisekaolised de-tunnusega mitmuse tüved, nt koerDe ‘koerte’; o lugema- ja nägema-tüübid mitmuse 3. pöördes TA vormid, nt luGeBaD ‘loevad’; o a-tüveliste 2-silbiliste pika esisilbiga verbide vormid on sisekaolised, nt lenDvaD ‘lendavad’; o n-lõpuline nud-partitsiip, nt tuln ‘tulnud’; o verbide 1. pöörde lõpust on n kadunud oleviku ja lihtmineviku vormides, nt anna ‘annan’; Varbla ja Tõstamaa murrakusse pole jõudnud mitmed läänemurde uuendused: o v ei ole muutunud b-ks; o puudub geminatsioon, nt tuBa ‘tuppa’;
seda ei saagi > sedai saagi Assimilatsioon kao assukoha järgi sõnas: Kao asukoha järgi sõnas Aferees e alguskadu (nt Mulgis kleit > leit) Sünkoop e sisekadu, nt läinud > läind, kõndisime > kõndsime, *antanut > andnud, *tüttärenä > tütrena; ka nt inglise medicine > [medsn] Apokoop e lõpukadu. On olnud oluline tp-l nominatiivis ülipikkade ühesilbiliste sõnade kujunemisel (nt *jalka > jalg, *viisi > viis) ja algselt pikemate kui 2-silbil. lühikese ja ka pika esisilbiga sõnade kujunemisel (nt *matala > madal, *laulussa > laulus), kuna sõna lõpus muutub hääldus lõdvemaks. 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael Eesti keele palatalisatsioon on fonemaatiline, s.t eristab tähendust
annaabi.ee 
