Seejärel tekkisid Verdi teostele poliitilised alatoonid, sest ta oli tugev Itaalia ühendatud kuningriigi pooldaja. 1940. aastatel sai alguse Verdi suhe Giuseppina Strepponiga. Nad abiellusid 1959. aastal. 1940. aastatel oli Verdi loomingu hiilgeaeg. Sellest ajast pärinevad ooperid nagu "Ernani", "Macbeth", "Luisa Miller" jt. Oma hiilgeaastate lõpul, 1851. aastal esietendus üks Verdi tuntuimaid teoseid ooper La Traviata. 1851 1853 esietendusid ka tema teised kaks kõige tuntumat ooperit: "Rigoletto", "Trubatuurid" 1860. aastatel suurenes tema poliitiline tegevus ning ta valiti isegi rahvuskogusse ja hiljem ka senaatoriks. Kuuekümnendate silmapaistvaim teos oli "Don Carlos" Üks Verdi nimekas ooper on ka "Aida", millega planeeriti avada Suessi kanal. Ooper aga esietenuds alles 1971. aastal. Erinevad allikad põhjendavad seda erinevalt. 1886. aastal esietendus Verdi üks väga tuntud ooper "Othello", mis on tema üks
Händeli muusikaline tegevus, ülevaade tema ooperitest, oratooriumitest, instrumentaalmuusikast. 1685-1759 Halles, esimene vabakutselisena tegutsenud helilooja. Muus.lise koolituse sai kirikus. Hamurg oli viiulikunstnik, klavessiinimaängija, juhatas orkestrit ooperiteatris. 1705 esietendusid tema esimesed ooperid "Almira" ja "Nero". Edasise koolituse eesmärgil lahkus Hamburgist ja veetis järgmised aastad Itaalias, kus puutus kokku Corelli ja Scarlattiga, Roomas esitas oma esimesed oratootiumid 1708. 1709 esietendus Veneetsias tema ooper "Agrippina" (ühendas vabalt Veneetsia ja Napoli koolkondade stiili), mis tõi talle suure tunnustuse. Järgnes paariaastane töö Hannoveri kuurvürsti kapellmeistrina. 1712 siirdus Londonisse, kus veetis oma ülejäänud elu
esietendus 1870. aastal ning 1871. aastal etendunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Kiiresti levis näitemänguharrastus teistesse linnadesse. 1880. aastail oli näitemängude esitamine ka maal juba sagedane; mängiti rehealustes ja koolitubades. 1882. aastal ehitati Abram Simoni poolt Toilasse Eesti esimene maateatrimaja. Lavakunsti pidevaks viljelejaks jäi "Vanemuise" selts. Peale Koidulat jätkas seal Sachker, kelle ajal esietendusid C. R. Jabobsoni "Arthur ja Anna" (1873) ja J. Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus" (1875). 1878. aastal "Vanemuist" juhtima asunud entusiast A.Wiera organiseeris ligi 100-liikmelise trupi, kuhu kuulusid näitlejad, laulukoor ja orkester. Venestamise ajal oli Wiera ja näitejuhtide L. Menningu, H. Techneri jt tegevusel hinnatav osa rahvuskultuuri arengus. 1883. aastal etendunud C. M. von Weberi "Preciosaga" algasid "Vanemuise" muusikalavastused. 1906
juunil. Oktoobris veenis lõpuks Cosima oma abikaasat Hans von Bülowi lahutusele, kuid enne sai ta Wagneriga veel 2 last tütre Eva ning poja Siegfried. Kuna Minna Wagner oli aasta varem surnud, siis võisid Cosima ning Richard abielluda. Laulatus leidis aset 25. augustil 1870. aastal. Abielu Cosimaga kestis Wagneri elu lõpuni. Wagner, kui oli oma uue kodueluga sisse seadnud, pühendas kogu oma energia Sõrmuse tsükli lõpetamisele. Ludwigi pealkäimise tõttu esietendusid Das Rheingold ja Die Walküre Münhenis, kuid Wagner tahtis ,et kogu tsükkel etenduks uues moodsas ooperimajas. 1871. aastal otsustas ta oma uue ooperimaja koha Bayreuthi väikelinna. Wagnerid kolisid sinna tuleval aastal ning asetatigi Bayreuth Festivalimaja nurgakivi. Et fond suureneks ehitusteks selleks formuleeriti mitmes linnas "Wagnerite Ühiskonnad" ning Wagner ise hakkas Saksamaa juhtivatele kontsertidele turneesid korraldama
teatrilegendideks. Oluliste lavastajanimedena kerkisid esile Kaarel Ird, Ilmar Tammur ja Voldemar Panso. Irdist sai 1955. aastal kolmeks aastakümneks „Vanemuise” peanäitejuht, Panso lõpetas 1955 esimese eesti diplomeeritud lavastajana GITISe ja tema läbimurret senise režii stampide kõigutajana tähistas Draamateatris tehtud diplomilavastus, Tammsaare „Kuningal on külm”. Kümnendi keskpaiku esietendusid selsamal laval Tammuri suurejoonelised, emotsionaalselt mõjuvad klassikatõlgendused – Lermontovi „Maskeraad” (1954, peaosades Ellen Liiger ja Kaarel Karm) ning Shakespeare’i „Antonius ja Kleopatra” (1955, peaosades Aino Talvi ja Kaarel Karm). 1958. aastal lavastas Kaarel Ird „Vanemuises” traagikat ja koomikat põimiva tõlgenduse Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö
suunati Tallinnasse riigiametnikuna tööle tol ajal Euroopas väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Autori rohkem kui 200 näidendist suurem osa olid melodraamad või lustmängud, terava intriigiga, must-valgetele kontrastidele üles ehitatud lood, kus võitis väikekodanlik moraal. Ilmselt tabas Kotzebue tolleaegse publiku maitset, sest ta oli 18. sajanid lõpus Euroopas üks mängitavamaid autoreid ning teda võrreldi Moliere`iga. Mitmed tema näidendid esietendusid peale Tallinna kohe ka Berliinis, Pariisis ja mujalgi. Tallinnas asutas Kotzebue 1784. aastal koos kohalike mõttekaaslastega Tallinna asjaarmastajate teatri. Avaetenduseks oli Kotzebue 5-vaatuseline burlesk ,,Igal narril oma müts" ja teise osana Lessingi ,,Aare". Seejärel esitas Kotzebue epiloogi, milles selgitas teatri püüdu olla südame ja vaimu harijaks. Kogu etendustest saadav sissetulek annetati vaestele. Piletitele oli kirjutatud teatri moto: Pühendatud heategevaks otstarbeks
keerukuse suunas, tuletades ühest teemast väga erinevaid muus.lisi karaktereid. Tsükkel jäi helilooja surma tõttu lõpetamata, säilinud on 14 fuugat (viimane ilma lõputa) ja 4 kaanonit. 1.7. Händeli muus.line tegevus, ülevaade tema ooperitest, oratooriumitest, instrumentaalmuus.st. 1685-1759 Halles, esimene vabakutselisena tegutsenud helilooja. Muus.lise koolituse sai kirikus. Hamurg oli viiulikunstnik, klavessiinimaängija, juhatas orkestrit ooperiteatris. 1705 esietendusid tema esimesed ooperid "Almira" ja "Nero". Edasise koolituse eesmärgil lahkus Hamburgist ja veetis järgmised aastad Itaalias, kus puutus kokku Corelli ja Scarlattiga, Roomas esitas oma esimesed oratootiumid 1708. 1709 esietendus Veneetsias tema ooper "Agrippina" (ühendas vabalt Veneetsia ja Napoli koolkondade stiili), mis tõi talle suure tunnustuse. Järgnes paariaastane töö Hannoveri kuurvürsti kapellmeistrina. 1712 siirdus Londonisse, kus veetis oma ülejäänud elu
Samal aastal abiellus Wagner näitleja Minna Planneriga. 1837.a. algas töö muusikadirektorina Riias, mis lõppes paari aasta pärast põgenemisega võlausaldajate eest Londonisse ja edasi Pariisi. Pariisis lõpetas Wagner 1840.a. oma järjekordse ooperi "Rienzi", millega lõpeb varajane loomeperiood 1834-40, kus ta jäljendas teiste teoseid, ning algab isikupärane romantiliste ooperite periood 1841-59: "Lendav hollandlane", "Tannhäuser, "Lohengrin". Kaks viimast ooperit esietendusid Dresdenis, kus Wagner töötas õuekapellmeistrina 1843- 49.a. Osavõtu tõttu Dresdenis toimunud maiülestõusust 1849 pidi Wagner põgenema Zürichisse, kus ta elas kuni 1858.a. tehes aeg-ajalt kontsertreise erinevatesse linnadesse. Sel perioodil tegeles Wagner muusikalise draama probleemidega). Ta kirjutas mitmeid artikleid sellel teemal: Kunst ja revolutsioon, Tulevikukunst, Ooper ja draama. Wagner on oma kirjutistes kritiseerinud kaasaegset kaubanduslikel suhetel põhinevat
annaabi.ee 
