aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas. Peremees läks seda vaatama 1875 ning kogus sealt seejärel arheoloogilist materjali. 1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" (Lühikesed märkmed mõnigatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis) koopamaale ning esitas argumente nende esiajaloolise päritolu kasuks. Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. 3. Koobas Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini
jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi. Kuid nende kahe perioodi vahel esiajaloolise ja Püramiidide ajastu said populaarseks veel muudki hauatüübid. Primitiivselt kaevatud hauad muutusid hiljem täisnurkseteks shahtideks kambriteks, millel olid hauapanuste säilimiseks kõrvalkambrid. Esimese dünastia vaarao maeti suurde ristkülikukujulisse tellistest hoonesse, kus oli mitu väljastpoolt ligipääsmatut ruumi. Ühte neist ruumidest asetati kuninga keha, teistesse kanti aga hulk ohvriande ja tarberiistu
1960. aastatel tuli kõigepealt suure lainena nn uus arheoloogia, vastandati senistele teadmistele, ,,meie teeme uut moodi ja paremini". See oli USAs, Inglismaal, Skandinaavias. Üritasid põhjalikult tegeleda uurimisega, kasutasid mitmeid erinevaid meetodeid, matemaatikat, füüsikat jms. Üritasid tugevasti ümber hinnata seniste arheoloogide tööd. Hiljem tuli veel eraldi suundi, nt protsessuaalne arheoloogia (uurivad oma arust esiajaloolise ük protsesse). Arheoloogilise uurimistöö metoodika Välitööd: · arheoloogia luure (inspektsioon) tänapäeval on palju teetöid, ehitusi jms ja arheoloogiline luure peab märkama, kus mis on, säilitama asju. Arheoloog peaks märkama maapinna kuju järgi, kus võiks midagi olla, asuda, kõige parem on selleks varakevad. Põldudel tumedamad laigud võivad viidata vanadele asulakohtadele.
tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi. Kuid nende kahe perioodi vahel esiajaloolise ja Püramiidide ajastu said populaarseks veel muudki hauatüübid. Primitiivselt kaevatud hauad muutusid hiljem täisnurkseteks shahtideks kambriteks, millel olid hauapanuste säilimiseks kõrvalkambrid. Esimese dünastia vaarao maeti suurde ristkülikukujulisse tellistest hoonesse, kus oli mitu väljastpoolt ligipääsmatut ruumi. Ühte neist ruumidest asetati kuninga keha, teistesse kanti aga hulk ohvriande ja tarberiistu. Lõpuks pidi haud ka
Esimesed kirjalikud ajalooallikad ilmusid muinasaja lõpus. Pärast muinasaega algas ajalooline aeg. Erinevalt esiajast on ajaloolise aja kohta teada ajalooliste sündmuste üksikasju koos nimede ja enam-vähem täpsete daatumitega. Muinasaeg algas esimeste inimeste tekkimisega vähemalt 2 miljonit aastat tagasi. Muinasaja lõpp langeb enam-vähem kokku esimeste kirjalike ülestähenduste ilmumise ja klassiühiskonna kujunemise algusega. Esiajaloolise aja piirid on eri maades erinevad. Esiaeg lõppes mõnel pool (näiteks Egiptuses ja Hiinas kohaliku arengu tulemusena, paljudes kohtades aga seoses sattumisega esiajast välja jõudnud ühiskonna mõjupiirkonda (näiteks Ameerika). Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid ning viimane aastail 1208 – 1227 ristiti ning ristisõdijaile allutati (Eestlaste muistne vabadusvõitlus)
annaabi.ee 
