ERIKSONI PSÜHHOSOTSIAALSE ARENGU TEOORIA VASTSÜNDINU EAST KUNI EELKOOLIEANI (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

õenduse õppetool ERIKSONI PSÜHHOSOTSIAALSE ARENGU TEOORIA VASTSÜNDINU EAST KUNI EELKOOLIEANI Referaat terve lapse õenduses Juhendaja:  Tallinn 2016
SISUKORD SISUKORD............................................................................................................... 2

1. TERVE VÄIKELAPSE FÜÜSILISED NÄITAJAD (0-3 aastane)...................................3

2. TERVE KOOLIEELIKU FÜÜSILISED NÄITAJAD (3-6 aastane)..................................5

3. PSÜHHOSOTSIAALNE ARENG VASTSÜNDINU EAST EELKOOLIEANI.....................6

4. ÜLIÕPILASTE ARUTELU.......................................................................................8 KASUTATUD KIRJANDUS........................................................................................10

2
1. TERVE VÄIKELAPSE FÜÜSILISED NÄITAJAD (0-3 aastane)

Väikelapse all mõeldakse lapse esimesi eluaastaid. Esimest neist nimetatakse imikueaks (0-1) ja teist kirjeldab hästi sõna põngerjaiga ehk maimik. See on nn paterdamisiga. Väikelapseeas luuakse   alused   lapse   tulevasele   arengule.   Esimese   eluaasta   arenguülesanneteks   on põhiturvalisuse ülesehitamine  ja kiindumussuhte loomine.  Põhiturvalisus on põhjaks lapse tulevastele   suhetele   iseenda,   teiste   inimeste   ja   maailmaga.   Selle   saavutamine   on kiindumussuhte   ja   suhtlemise   arengu   aluseks.   See   on   ka   lapse   enesekindluse   allikaks   ja iseseisvumise eeldus. (Arula 2005: 17). Esimesel   eluaastal   areneb   lapsel   käsitlus   iseendast   kui   erilisest   indiviidist,   kasvavast isiksusest. Millisena laps iseennast kogeb, sõltub hoolitsusest ja kasvatusest, mida ta saab. Laps   peab   kogema,   et   temast   hoolitakse,   temast   tuntakse   rõõmu.   Esimesel   elukuul   imik fikseerib pilgu, olgugi et ainult mõneks ajaks. Ta tunnetab ema emotsioone ning reageerib nendele. Kui ema on ärritatud, on seda ka laps. (Arula 2005: 17). Teisel elukuul laps hoiab kõhuli olles pead. Oskab juba oma tundeid väljendada - vehib ema ja isa nähes rõõmsalt käte ja jalgadega. Kolmandal ja neljandal elukuul imik liigutab aktiivselt käsi ja sirutab neid ema ning kõrinate poole. Võimalik, et ta üritab end seljalt kõhule pöörata. Haarab   mänguasju,   tunneb   oma   nime   ja   rõõmustab   seda   kuuldes.   Veel   võib   laps   teha vapustava avastuse: selgub, et pöörata ei saa mitte üksnes seljalt kõhule, vaid ka vastupidi. (Arula 2005: 17). Viiendal ja kuuendal elukuul hakkab imik eristama omasid võõrastest. Võõrast nähes võib nutma   puhkeda.   Laps   närida   kõike,   mis   kätte   juhtub.   Nimelt   kuuendal   elukuul   hakkavad lapsel tulema esimesed hambad. Pooleaastasel on ka igav voodis olla, ta tahab juba istuda. Ei ole vaja kiirustada: sellises vanuses lastel on tugiaparaat ja ristluud alles kujunemas. Seetõttu võib varajane istumine tekitada tulevikus terviseprobleeme. Lapse organism ei ole veel valmis selgroo koormuseks. (Arula 2005: 17).Seitsmendal - kaheksandal elukuul imik tahab roomata. Nüüd on ta ema kannul kõikjal. Kuigi tänapäeval  jääb üha vähemaks neid lapsi, kes seda etappi läbivad.  Paljud hakkavad kohe käima. Nad hakkavad püsti tõusma hoides kinni voodivõrest või ema käest. See on aeg, kus tal areneb tugev seotus emaga. Ta suhtub suure armukadedusega teistesse pereliikmetesse, kes samuti ema tähelepanule pretendeerivad. (Arula 2005: 17).

3

Üheksandal   ja   kümnendal   kuul   hakkab   laps   kordama   lihtsamaid   sõnu.   Teda   hakkavad huvitama   teised   lapsed.   Tema   emotsioonide   ring   avardub.   Ta   väljendab   imestust,   rõõmu, uudishimu.   Vahel   tekivad   ta   näole   ka   rahulolematus,   solvumine   ning   hirm.   Saab   aru küsimustest:   „Kus   on   kiisu?“,   „Kus   on   pall?“,   „Kus   on   su   nina?“   Ta   oskab   lõhkuda mänguasju ja teisi kättesaadavaid esemeid, sest ta tahab nii väga teada, mis nende sees on. (Arula 2005: 17). Üheteistkümnendal   ja   kaheteistkümnendal   kuul   tahab   püsti   tõusta.   Üritab   teha   esimesi samme. Kui paluda talt teatud mänguasja, siis ta otsib selle kergesti teiste seast üles. Käib, jäljendab   täiskasvanuid.   Näiteks   paneb   nukku   magama   ja   annab   talle   süüa.   Ütleb   juba kahesilbilisi sõnu. (Arula 2005: 17). Teisel eluaastal õpib laps selgeks olulised põhioskused - rääkimise ja kõndimise. Laps saab kõnest aru palju varem, kui ise rääkima hakkab. Laps alustab ka iseseisvumise arenguga. Kui ta on leidnud mina, võib ta alustada ka mina tahtmisega. Kaheaastase sõnavaras on olulisteks sõnadeks mina, tahan, ei ja ise. Kõndimine ja iseseisvumine võimaldavad lapsel tutvuda emast kaugemate,   eemalolevate   paikadega.   Väheneb   tugev   sõltuvus   hooldajast.   Väikelaps   võtab vähehaaval omaks kujutluse lähedastest. Ta hakkab paremini taluma vanemate äraolekut. Sel puhul toovad lohutust pehme nukk, mänguasi, kaisuloom. Laps tutvub aistinguid tundes ja liikudes iseenda ja maailmaga. Matkides õpib ta tegutsema ja rääkima, kogedes toime tulema tegevustega. Laps õpib palju uusi asju ja vajab täiskasvanu toetust heakskiidu, julgustamise ja uute oskuste üle rõõmustamise näol. Lapse isiksus kujuneb nn. peeglisuhete toel. Kui last hinnatakse, armastatakse, õpib ta ka iseennast armastama ja hindama. Kui last halvustatakse, ala- või ülehinnatakse, õpib ta ala- või ülehindama ka iseennast. (Kulderknup: 7-11)

4
2. TERVE KOOLIEELIKU FÜÜSILISED NÄITAJAD (3-6 aastane)

Eluaastad   kolmest   seitsmeni   on   võimsa   ja   mitmekülgse   arengu   aeg.   Lapse   kognitiivsed võimed arenevad, kujutlusvõime kasvab ja tema isiksus leiab eneseväljendamise võimalusi. Laps tahab ja kogeb piire. Tundeelu läbib mitmeid võimsaid etappe. Sotsiaalne areng liigub edasi suurte sammudega omandamaks ühiskonnas elamise oskusi. Seda ta siiski ei ole. Kiire kasv   ja   kuhjuvad   muutused   kõigil   arengualadel   panevad   lapse   vastamisi   teatud   uute kogemuste   ja   asjadega.   Eelkooliea   lõpuks   peab   laps   olema   nii   füüsilise,   vaimse   kui   ka sotsiaalse kooliküpsuse. (Arula 2005: 18-19).Kolmandal -  ja neljandal eluaastal lapse mina-pilt vormub realistlikumaks. Mängueas areneb supermina   ja   sooidentiteet.   Sotsiaalse   arengu   arenguülesanneteks   on   sotsiaalsete   oskuste õppimine, sõprussuhete loomine ja piiride ning keeldude omandamine. Sellel ajal laps on omandanud sellist sõnavara, kus ta saab ennast väljendada ja dialoogis osaleda. Lapsel on ettekujutus arvumõistest ja värvuste nimetusest. Laps on tegutsedes püsivam ja sihipärasem ning suudab keskenduda eesmärkidele, mis on ettepandud. (Kulderknup: 13-24). Viiendal eluaastal laps muutub kiiremaks ja ta huvi kõige uue ja põneva vastu kasvab. Selles eas laps muutub iseseisvaks, kuid täiskasvanute toetust ta veel vajab. Suureneb loovtegevus, laps armastab fantaseerida ja tihtipeale ta ei tee sellel vahet, kas on selle all tõsine tegelikkus või mitte. Sellega tihti kaasneb lapse valetamine. Viiendal eluaastal jätkub lapsel minakeskne kõne   areng.   Suureneb   võime   koondada   tähelepanu   teadlikule   tegevusele,   näiteks   laps joonistab  ja selle  ajal  teda  teised  lapsed kutsuvad  mängima,  kuid  ta loobub. Laps  hakkb mõistama teiste inimeste tundeid ja mõtteid. (Kulderknup: 25-29). Kuueaastane laps enesekindel ja iseseisev, samal ajal on ta haavatav ja tundlik. Lapse soovid võivad olla suuremad tema võimetest. Sellel ajal laps on võimeline oma tegevusi lõppule viia ja ta tajub vastutust. Kindlasti sellel ajal vanemad peavad aktiivselt osa võtma lapse arengus, kuna sellel ajal ta vajab täiskasvanute toetust. Last huvitavad sotsiaalsed probleemid. Lapse kõne   on   informatiivsem   ja   aktiivsem,   laused   on   pikkemad,   kui   enne.   Tähelepanu   maht suureneb, kuid tema keskendumisvõime ei ole veel nii pikk. Mänguea põhijõud, tahtlikkus ja sihiteadlikkus, juhivad lapse kooli. (Kulderknup: 31-35).

5
3. PSÜHHOSOTSIAALNE ARENG VASTSÜNDINU EAST EELKOOLIEANI

Psühhosotsiaalse arengu all mõistetakse lapse sotsiaalset ja ka emotsionaalset arengut - kuidas areneb välja tema isiksus ning millised on tema suhted erinevatel tasanditel. Psühhosotsiaalse arenguteooria  looja on Erik Erikson. Psühhhoanalüütik  Erik Erikson (1902-1994) rõhutab oma   psühhosotsiaalse   arengu   teoorias   arengu   pöördumatust.   Eriksoni   järgi   võib   läbi   elu toimuvaid arengumuutusi vaadelda kui psühhosotsiaalse arengu 8 etappi, kus lapsel tuleb igas etapis lahendada sotsiaalne konflikt. Teooria hõlmab muutusi inimeste suhetes ja üksteise mõistmises, samuti teadmistes ja arusaamades enesest kui ühiskonna liikmest. (Krull 2000: 139). Isiksuse arenguastmed Eriksoni järgi on esimene etapp usaldus versus usaldamatus (0 - 1,5 a.); teine etapp on autonoomsus versus häbi ja kahtlus (1,5 – 3 a); kolmas etapp on initsiatiiv versus süü (3 - 6 a); neljas etapp on usinus versus alaväärsus (6 - 12 a); viies etapp on identiteet versus rollisegadus (12 – 20 a); kuues etapp on intiimsus versus isolatsioon (20 - 40terviklikkus   versus   ahastus   (65   -   ...   a).   Alljärgnevalt   on   lahti   seletatud   0   –   6   aastase lapsearengut puudutavate astmete täpne iseloomustus. (Krull 2000: 140). Usaldus versus usaldamatus (0 - 1,5 a) – positiivsel juhul areneb lastel usaldustunne, kui nende   füüsilised   tarbed   ja   psühholoogilised   vajadused   kiindumuse   järele   on   rahuldatud (näiteks,   kui   lapsel   on   kõht   täis,   jalas   kuivad   mähkmed   ja   teda   ümbritsevad   armastavad täiskasvanud,   siis   tekibki   lapses   usaldustunne).   Negatiivsel   juhul   võivad   ebajärjekindel hoolitsus ja ebameeldivad suhted teistega viia usaldamatuseni ja jätta lapse võimetuks tulema toime nõudmistega, mida esitatakse järgmises staadiumis. (Krull 2000: 141)  Autonoomsus versus häbi ja kahtlus (1,5 – 3 a) – väikelastel areneb sõltumatus ja autonoomia. Laps   on   õppinud   ringi   liikuma,   oma   keha   vastavalt   kasutama   ja   hakkab   nüüd   ümbrust avastama.   Just   vanemate   toetus   on   lapsele   sel   etapil   väga   oluline.   Kui   last   karistatakse tahtmatute pahanduste korral, siis võivad lapses tekkida toimetuleku kahtlused. Laps võib endas kahtlema hakata ka siis, kui vanemad ei kiida teda õnnestumistes. Näiteks kui laps õpib ära iseseisvalt lusikaga söömise, tuleb vanematel teda kiita, et laps tunneks endas iseseisvust, oskust väikeseid probleeme lahendada. Vanematel tuleb ergutada lapsi uusi (ohutuid) asju avastama ja ülesandeid lahendama (loomade tundmine piltidelt, palli viskamine/püüdmine, laulmine/tantsimine   jne).   Tihti   võivad   aga   vanemad   kartuses   piirata   oma   laste

6

avastamisvabadust, mistõttu võib lapselt tekkida kahtlus, hirm, vastumeelsus uute väljakutsete ees. Ettevaatlik tuleks olla ka sellega, et vanemad ei nõuaks palju varakult. Kui vanemad eeldavad, et laps võiks nüüd lugema hakata, kuid ta ei saa ülesandega veel hakkama, siis tekib temas häbi suutmatuse pärast. Selles vanuses võivad ilmuda ka juba esimesed huvid (muusika kuulamine,   üritatakse   kaasa   laulda,   tantsida,   õues   mängimine),   mille   avaldumisel   tuleks kasuks, kui vanemad paneksid rõhku huvide arenemise soodustamisele. (Krull 2000: 141). Initsiatiiv  versus süü (3 – 6 a) – selles  faasis on peamine  konflikt  lapse  püüdluse vahel alustada toiminguid iseseisvalt ja süütunde vahel teiselt poolt, mis tuleneb sellise käitumise mittesoovitud   ja   ootamatute   tagajärgede   poolt.   Kui   lapse   iseseisvuspüüetele   reageerida positiivselt, aitab see lastel ka seda olukorda positiivselt lahendada. Lapsel on vaja aidata valmistuda kooliks. (Krull 2000: 141).

7
4. ÜLIÕPILASTE ARUTELU

Eriksoni   teooria   on   väga   teemakohane   ja   seostub   õppeaines   terve   lapse   õendus   paljuga. Erikson väidab, et imikueas tekib ema-lapse vaheline usaldus ja lapse vahetud vajadused peab kohe rahuldama. Näiteks kui lapsel on nälg, siis ta hakkab nutma ja on oluline, et ema toidaks last kohe. Erikson ei nimeta seda ära hellitamiseks, vaid usalduse tekitamiseks. Laps peab tundma   esimese   eluaasta   jooksul   täielikku   turvatunnet   ja   see   tekib,   kui   lapse   esmased vajadused saavad koheselt rahuldatud. Emal on lapse elus keskne roll, isa ülesandeks on ema eelkõige emotsionaalselt toetada ja läbi selle lapses turvatunnet suurendada. Edasi on oluline vanemate toetav roll ja nende õige käitumine ja suhtumine. Teooria ülesehitus on väga hea ning selgesti ja lihtsasti arusaadav. Teoorias on väljatoodud arenguetapid  ja  iga   arenguetapi  juures   on  lahti   seletatud,  milline  on  oodatav   lapse  areng selleks vanuseks. Samuti on teooria loogiline, sest arenguetappide astmed on eale kohased ega nõua lapselt mingeid spetsiifilisi oskusi. Erikson  väidab,   et   laps  peab  hakkama  selles   eas  ümbritsevat   maailmat   usaldama  ja   seda tunnetama. Selleks on vajalik ema vahetu lähedus ja lapse soovide kohene täitmine. Isa roll on toetada ema ja seeläbi lapseski turvatunnet  suurendada. Kujuneb usaldus eelkõige  ema ja lapse vahel. See on loogiline ja arusaadav, et olenevalt sellest, kuidast last esimesel eluaastal koheldakse, areneb lapse suhe ja usaldus või usaldamatus maailmasse ja vanematesse. Imikul ei saagi olla veel sügavamaid soove, sest ta on selles maailmas uus ja isiksus pole välja arenenud. Kui laps tunneb ennast turvaliselt ja hästi, hakkab arenema tema soov ise midagi korda saata. Ta hakkab kasvama ning soovima asju ise teha. Laps peab saama teha temale jõukohaseid ülesandeid. Lapsele peab panema piirangud, kuid andma ka mingil määral iseseisvust. Oluline on   vanemate   töö,   nad   peavad   kiitma   lapse   väiksemaidki   pingutusi   ja   saavutusi.   Areneb eneseusaldus. Nõustume Eriksoniga täielikult, sest laps alles õpib maailma tundma ja selles eas   peab   ta   kiituse   osaks   saama.   Kui   iseseisvuse   arenemise   eas   lapse   eneseusaldust   ja enesekindlust   riivata,   saab   ta   tõenäoliselt   sellest   trauma   ja   kasvab   üles   madala enesehinnanguga inimeseks. Laps   hakkab   vaimselt   ja   füüsiliselt   väga   kiiresti   arenema.   Hakkab   huvi  tundma   maailma asjade   vastu   ja   küsib   palju   küsimusi.   Oluline   on,   et   vanemad   annaksid   lapse   kõikidele

8

küsimustele   vastused   ja   kindlasti   ei   tohi   last   ära   tõrjuda,   muidu   jääb   ta   tundma   süü-   ja häbitunnet. Laps muutub sotsiaalsemaks, hakkab suhtlema rohkem teiste lastega ja tekivad esimesed sõprussuhted. Vanemad peavad laskma lastel mängida rollimänge, et kujuneksid soorollid  ja arusaam. Oleme  nõus, et vanemad ei  tohiks last mingil  juhul halvustada  või tõrjuda,  kuid  peame   oluliseks,  et  nüüd seataks  lapsele   kindlamad   piirid  ja  nõudmised,  et temast areneks teistega arvestada oskav ja sotsiaalselt osav ning end kindlalt tundev laps. Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria väidab, et lapse esimese eluaasta jooksul on oluline rahuldada tema esmased vajadused kiiresti, et tal tekiks usaldus ema ja ümbritseva maailma vastu.   1.-3.  eluaastal   hakkab   arenema   lapse   soov  ise   midagi   korda  saata   ning   selleks   on vajalik, et vanemad annaksid talle jõukohaseid ülesandeid ja kiidaksid last aktiivselt. 4.-6. eluaastal   hakkab   laps   sotsialiseeruma   ja   maailmast   aina   enam   huvituma,   laps   hakkab mängima rolli- ja fantaasiamänge. Vanemad peaksid lapse küsimustele vastama, tõrjuda last ei tohiks. Töö tegemine andis meile hea võimaluse pikemalt arutada Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria üle ja luua seoseid terve lapse õenduse õppeainega. Tööd oli koostada huvitav, lisaks oli põnev mõelda tagasi enda lapsepõlve peale, kas ja kuidas miski antud arenguetappidega seostus. Raskusi ega takistusi töö tegemisel ei esinenud, koostöö meie rühmas on hea. Jagasime juba varakult osad ära ja leppisime kokku tähtaja, millal kõigi osad valmis peavad olema, et töö kokku panna ja ära vormistada. Üldiselt nõustume Eriksoni teooriaga täielikult, sest last peab eriti lapsepõlves toetama ja kiitma. Kui last maha teha või teda halvustada, võib ta saada trauma terveks eluks ja nii võib üles kasvada äärmiselt madala enesehinnanguga ja väärastunud maailmapildiga inimene.

9
KASUTATUD KIRJANDUS

Arula, T., Linn, E., Paal, K. (2005). Lapseea iseärtasused. Tartu: Härmametsa Talu kirjastus. Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogilise käsiraamat.  Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kuldeknup,   Ene.  (2009).   Üldoskuste   areng   koolieelses   eas.   Tallinn:   Riiklik   Eksami-   ja
Kvalifikatsioonikeskus.

10

Document Outline

• SISUKORD

1. TERVE VÄIKELAPSE FÜÜSILISED NÄITAJAD (0-3 aastane)

2. TERVE KOOLIEELIKU FÜÜSILISED NÄITAJAD (3-6 aastane)

3. PSÜHHOSOTSIAALNE ARENG VASTSÜNDINU EAST EELKOOLIEANI

4. ÜLIÕPILASTE ARUTELU

KASUTATUD KIRJANDUS