mittekohustuslik. Kummagi olemi põhjal luuakse eraldi tabel. Kui pole lisainformatsiooni, siis on vaba valik, kumma olemi alusel loodud tabelisse 37 lisada välisvõti. NB! Välisvõti läheb ainult ühte nendest tabelitest. Välisvõti tuleks lisada sellesse tabelisse, mida täidetakse hiljem. 1:1 rekursiivne suhe - Tegemist on ülalpool kirjeldatu 1:1 binaarse suhte erijuhtumiga, kus suhte mõlemas otsas on sama olem (erinevates rollides). Toimitakse nagu tavalise binaarse seose puhul, spetsiifiline on see, et ülekantavale võtmele tuleb panna uus nimi, et vältida kaht ühenimelist veergu samas tabelis. - Kui suhte osaluskohustus on mõlemas otsas kohustuslik, siis tuleb lisada tabelisse kaks primaarvõtme koopiat, millest üks on välisvõti. Välisvõtme veerule (veergudele) tuleb anda tema sisu täpsemalt kirjeldav nimi.
alusetu rikastumine tekkis. Juhul kui kahju tekitamisel hagi aegumise tähtaeg on möödunud, kuid isik on selle kahju tekitamise tõttu ka veel alusetult rikastunud, sellisel juhul võib kahju tekitamisest tulenev hagi olla aegunud, aga samas ei pruugi olla aegunud alusetust rikastumisest tulenev hagi ( §150 lg 2 ). 3) eritähtajad ( 10.ptk 4.jagu + muudest seadustest tulenevad tähtajad). Kui on tegemist erijuhtumiga ( surm vms), siis tuleb lähtuda 10.ptk 4.jaost. Siin on soodsamad tingimused hagejal nt vindikatsioonihagi ( 30 aastat ). Tähtaegade juures on oluline läbi lugeda Rakendusseaduse § 9. Kui nõue ei ole aegunud 1.juuliks 2002 , siis kohaldatakse juba uut seadust ( uut TsÜSi ja VÕSi ). Juhul, kui uus tähtaeg on lühem kui varasem tähtaeg, siis tuleb seda lühemat tähtaega hakata arvutama 1.juulist 2002. Kui tähtaeg oli lõppenud enne seda, siis nad ikka lõppevad varem. 12
teda võib asendada. Enamasti defineeritakse vähem tuntud termin tuntuma kaudu, nt pedajas on mänd. Sünonüümdefinitsiooni saab modifitseerida, defineerides antonüümi kaudu, nt lõbu on vaeva vastand. Operatsionaalsetest definitsioonidest oli juba ülalpool juttu. Operatsionaalsete definitsioonide hulka ei liigilata selliseid klassikalisi definitsioone, mille liigierisus defineeritakse operatsionaalselt. Mõnel juhul on tegemist klassikalise definitsooni erijuhtumiga, mida tuntakse kui geneetilist definitsiooni, milles liigierisus määratakse Dfd tekke või valmistamisloo kaudu, nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber ühe oma külje. 15 Tähtsaimaks defineerimise liigiks peetakse klassikalist defineerimist, st defineerimist soo ja liigierisuse kaudu (definitions by genus and difference). i Joonis 3.7. Klassikalises definitsioonis on liigitermini maht identne defineeritava (Dfd) mahuga, sest liiki ju
teda võib asendada. Enamasti defineeritakse vähem tuntud termin tuntuma kaudu, nt pedajas on mänd. Sünonüümdefinitsiooni saab modifitseerida, defineerides antonüümi kaudu, nt lõbu on vaeva vastand. Operatsionaalsetest definitsioonidest oli juba ülalpool juttu. Operatsionaalsete definitsioonide hulka ei liigilata selliseid klassikalisi definitsioone, mille liigierisus defineeritakse operatsionaalselt. Mõnel juhul on tegemist klassikalise definitsooni erijuhtumiga, mida tuntakse kui geneetilist definitsiooni, milles liigierisus määratakse Dfd tekke või valmistamisloo kaudu, nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber ühe oma külje. 15 Tähtsaimaks defineerimise liigiks peetakse klassikalist defineerimist, st defineerimist soo ja liigierisuse kaudu (definitions by genus and difference).
o variant 1 – niiske pinnas, vt. Joonis 13.6. Saneerimislahenduste väljatöötamisel on niiske pinnase all mõistetud konstruktsiooni ümbritsevat liivpinnast (kobedad mittekaljupinnas – kruus-, jäme-, kesk- ja peenliiv ja jämepurdpinnas, mis sisaldavad rohkem kui 50 mahuprotsenti osakesi), mille dreneerimisvõime võimaldab ajutise sademevee koormuse ilma konstruktsioonile survet avaldamata ära juhtida ). Tegemist on üldjuhul erijuhtumiga; o varinat 2 – muutuv pinnaveetase, vt. Joonis 13.7. Üldjuhul enamus keldrikorruseid jääb sellesse veekoormuse piirkonda, kus pinnasevee ülemine horisont sademete ja kevadise lumesulamisvee puhul võib tõusta kuni keldriseina taldmikuni (maks. 100 mm ülespoole keldri põranda pinda); o varinat 3 –pinnaveetase kuni 0,5 m üle keldripõranda tasapinna, vt. Joonis 13.8. Siin on põhimõttelised lahendused