Eesotsas oli piiskopp, temale alluvat piirkonda nim diötseesix, 5 piiskoppkonda: jeruusalemm, aleksandria, antiookia, rooma, konstatinoopol. Tähtsamaid küsimusi arutati sinoditel. Kirik muutus tähtsamaid org rooma riigis, ta hoolitses vaeste ja haigete eest, korraldas kooliharidust, mõistsid kohut. Kloostrite teke-et taevariiki saada pidi oma keha eest täiuslikult hoolitseda: maha suruda oma himusi ja tarvidusi. Paljud asusid äärealadele elama, et pühenduda täielikult usule, neid nim eremiitideks v munkadeks, aja jooxul tekkisid nende kogukonnad-kloostrid. Seal elati kindlaks määratud eeskirjade järgi. Rooma riik ja germaanlased-neid hakati värbama aina rohkem sõjaväkke, sest elanikud püüdsid sõjaväe kohustusest mööda hiilida. Osa germaane sai väepealikuks, ohvitserideks ning isegi kõrgemasse juhtkonda. Rahvasterändamise ajal tungis germaanivägi keisririigi aladele ja nõudsid tunnistada neid rooma liitlasteks,
Inkvisitsiooni juhtis inkvisitsioonikohus, mis kujunes välja 13. sajandi esimesel poolel paavst Gregorius IX ajal ning selle koosseisu moodustasid enamasti vasttekkinud kerjusmungaordude liikmed. Inkvisitsioonikohtu tegevust kontrollis paavst. Klooster: Kristlaste tagakiusamise aegadel põgenesid paljud monoteismi pooldajad Aafrika, Süüria, Egiptuse ja Väike-Aasia kõrbetesse ning mägedesse. Seal jäid nad elama üksi, muust maailmast eemaletõmbunult. Neid hakati nimetama eremiitideks (erakuteks) või munkadeks. Pärast Milano edikti kasvas munkade arv. Nendesse piirkondadesse tekkisid terved kogukonnad, kus püüti üksteist askeesiga ületada. Tekkisid kloostrid oma ühiselureeglitega. Kerjusmungaordud- Kerjusmungaordud hakkasid tekkima alates 13.sajandi algusest vastureaktsioonina kirikuelu ilmalikustumisele ja ketserlusele. Paljudele ei meeldinud varasemate kloostrite (benediktlaste) liigne rikkus ja ilmalikele sarnanev elulaad. Samuti jäid
Ariaanlased väitsid,et kuna Kristus kui Poeg on Isa loodud,siis ei saa ta olla igavene ja Isaga samaväärne. Kloostrite tekke:Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja surematu,keha aga ajutine ja surelik.Pärast surma pääseb hing kas taevariiki või ootavad teda põrgupiinad.Et hinge eest hoolt kanda,tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda.See tähendas eriti kasinat elu,lihasuretamist e askeesi.Üksildusse tõmbunuid nim eremiitideks või munkadeks.Tekkisid ka terved eremiitide ja munkade kogukonnad ja koos sellega tarvidus munkade ühiselu reguleerida.Tekkisid kloostrid-kogukonnad,kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud eeskirjade järgi. Augustinus ja Cassiodorus:Cassiodorus-koostas munkade harimiseks õpiku.Kogu õpetuse jagas seitsmeks vabaks kunstiks:grammatika,dialektika,retoorika,aritmeetika,geomeetria,astronoomia ja muusika.Augustinus-kristlik õpetlane.Tema õpetuse järgi lasub inimkonnal
avada neile tee taevariiki. Ariaanlus kuulutati ketserlikuks, kuid see levis siiski germaanlaste seas. Kloostrite teke Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja keha ajutine. Hinge eest tuli hoolt kanda, kui tahtsid pääseda taevariiki. Inimesed hakkasid sellele aina rohkem tähelepanu pöörama, lõpetasid ära keha eest hoolitsemise, tegeled enesetreeninguga ja pühendusid Jumalale. Seda nimetatakse askeesiks. Inimesed eraldusid tsivilisatsioonist, neid nimetati eremiitideks või munkadeks. Nende ühendamiseks rajati kloostreid, kus nad tegelesid enda harimisega ja tuntud kristilike autorite tööde ümberkirjutamisega. Peatükk 29 Peale hiilgeperioodi I-II sajandil toimusid riigid kodusõjad ja sisesegadused. Keiser Diocletianus taastas mõneks ajaks rahu ja suutis riiki korralikult valitseda kärpides senati õigusi ja tugevdades bürokraatiat. Constantinus Suur jätkas tema poliitikaga ja legaliseeris risitusu 313. aastal. Rajas
avada neile tee taevariiki. Ariaanlus kuulutati ketserlikuks, kuid see levis siiski germaanlaste seas. Kloostrite teke Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja keha ajutine. Hinge eest tuli hoolt kanda, kui tahtsid pääseda taevariiki. Inimesed hakkasid sellele aina rohkem tähelepanu pöörama, lõpetasid ära keha eest hoolitsemise, tegeled enesetreeninguga ja pühendusid Jumalale. Seda nimetatakse askeesiks. Inimesed eraldusid tsivilisatsioonist, neid nimetati eremiitideks või munkadeks. Nende ühendamiseks rajati kloostreid, kus nad tegelesid enda harimisega ja tuntud kristilike autorite tööde ümberkirjutamisega. Peatükk 29 Peale hiilgeperioodi I-II sajandil toimusid riigid kodusõjad ja sisesegadused. Keiser Diocletianus taastas mõneks ajaks rahu ja suutis riiki korralikult valitseda kärpides senati õigusi ja tugevdades bürokraatiat. Constantinus Suur jätkas tema poliitikaga ja legaliseeris risitusu 313. aastal. Rajas
vajadused võivad inimest hinge hoolitsemise eest kõrvale kallutada. Et hinge eest hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas kasinat elu, lihtsuretamist ehk askeesi. Paljud sügavad uslikud asusid askeetidena impeeriumi äärealadele. Pärast kristluselegaliseerimist kasvas selliste eraldujate arv veelgi, sest ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusuaskeetlikele ideaalidele. Üksildusse tõmbunuid nimetati eremiitideks või munkadeks. Tekkisid eremiitide ja munkade kogukonnad ning alguse said kloostrid. Kui ristiusk levis, oli üha enam vaja suuri, jumalateenistuseks sobivaid avalikke hooneid. Paganlikud templid olid rajatud eelkõige selleks, et pakkuda varju jumala kujule, jumalateenistus toimus aga ise temple ees vabas õhus. Perioodi ühe kõige silmapaistvama ehitisena tõuseb esile Hagia Sophia katedraal, mille keiser Jusinianus lasi püstitada oma valitsusaja algul.
Kristlaste meelest tuli oma hinge eest hoolt kanda, et hinge eest ilusti hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas lihasuretamist ehk askeesi, milles nähti võimalust end Jumalale pühenduda. Hilise keisririigi ajal asusid paljud sügavalt usklikud askeetidena imeeriumi äärealadele. Ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusu askeetlikele ideaalidele. Üksindusse tõmbunud inimesi nimetati eremiitideks või munkadeks. Eremiitide seas oli nii mehi kui ka naisi. Tekkisid ermiitide ja munkade kogukonnad ja tarvidus munkade ühiselu reguleerida, nii tekkisid kloostrid, need olid kogukonnad, kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud ja enamasti kirja pandud eeskirjade järgi. Kloostrites pandi suurt rõhku ristuiusu õpetuse uurimisele, kristlike autorite tööde ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Nii sai
ariaanlus tõlgendas, et Kristus ei ole jumalik ning monofüsiitlus väitis vastupidist, et Kristus on vaid jumalik. Need mõlemad keelustati, kuna ortodoksse usutunnistuse kohaselt on Kristus lahutamatult mõlemat. Kuna kristlus võttis omaks kujutelma, et kõik materiaalne on ebavajalik, tahtsid tulihingelisd kristlased nii elada, lihasuretamine askees, võimaldas neil täielikult jumalakummardamisele pühenduda. Kristluse tagakiusamisel põgenenuid nimetati eremiitideks ja munkadeks ning kuna nende eluviis vastas askeetlikele ideaalidele, kujunesid neist kogukonnad, millest kujunesid koostrid (kr.k. claustrum suletud paik). Need muutusid populaarseks mõtisklus- ja kirjutuspaikadeks. Aurelius Augustinud oli vajaaja silmapaistvaim kristlik õpetlane, kes nooruses saadud paganlikule õpetusele vaatamata pöördus ristiusku. Ta tundis kreeka-rooma kirjandust, filosoofiat, kristlike õpetlaste töid ning Idamaade religioosseid voole. Temalt pärineb
annaabi.ee 
