teadmine? Üks vestluskaaslastest pakub teadmisele järgmise definitsiooni: teadmine on taju (aisthesis). Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise-käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga. Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule
seoseta nende vahel. Kuid tegelikult on ettekujutuste mitmekesisusele alati iseloomulik ka mingit laadi seostatus ehk ühtsus. Kui me omistame ettekujutuste mitmekesisusele ühtsuse, siis omistame me Kanti arusaama kohaselt sellele midagi niisugust, mis on täiesti erinev tema tajutavatest omadustest – näiteks värvidest või helidest. Tema kogemuse-kriitika eesmärgiks ongi välja selgitada selle ühtsuse päritolu. Kanti küsimusepüstituse kohaselt on siin kaks epistemoloogilist valikuvõimalust: teadvustatud objekti ühtsus kutsutakse esile kas subjekti tunnetustegevuse või objekti enda poolt. See on tema jaoks otsustav küsimus. Kant on seisukohal, et ettekujutuste mitmekesisuse seostatus ehk ühtsus saab olla vaid subjekti seostava ehk ühtsust-loova tegevuse tulemus, sel ajal kui tolle mitmekesisuse muid tunnuseid üksnes tajutakse. Taju kuulub meelelisuse juurde ja on inimesel seetõttu üksnes retseptiivne, passiivne võime afektsioone vastu võtta
keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. Kultuur on erinevate semiootiliste süsteemide hierarhia, tekstide summa ja nendega seotud funktsioonide kogum, mis genereerib uusi tekste. 2. Mida tähendab kultuuriline pööre? (Viik, T. 2008. Kultuuriline pööre. Keel ja Kirjandus, l k 604-616) Kultuuri mõiste levik ja omaksvõtt. Erinevate teadusharude huvi kultuurinähtuste vastu. Uut tüüpi uurimisobjektiga kaasnevat metodoloogilist segadust ja epistemoloogilist ümberorienteerumise vajadust. Kultuuri fenomeni teoreetiline kontseptualiseerimine. [Tamm, M. Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 16–19] Kultuuriliseks pöördeks hakati 1990. aastatel nimetama kultuuri populariseerimist erinevates teadusharudes (see hakkas toimuma 20.sajandi teisel poolel) ja ka akadeemilisest maailmast argikeelde. Seda iseloomustas huvi uurida tähendusi, sümboleid, väärtushinnanguid, ettekujutusi. Kultuuri toimemehhanismide samastamine turumajanduse omadega
selleni induktiivse protseduuri kaudu. On näiteks väga tõenäoline, et süllogismiprintsiipi ei formuleeritud mitte enne, vaid pärast seda, kui süllogistliku arutlemise kehtivust oli täheldatud hul- gal konkreetsetel juhtudel. Öeldes, et loogilised ja matemaatili- sed tõed on teada kogemusest sõltumatult, ei aruta me aga aja- loolist küsimust sellest, kuidas need tõed kunagi avastati, ega psühholoogilist küsimust sellest, kuidas igaüks meie seast need selgeks õpib, vaid epistemoloogilist küsimust. Milli väite järgi, mille me kõrvale heidame, on loogika ja matemaatika proposit- sioonidel sama staatus kui empiirilistel hüpoteesidel ning nende kehtivus määratakse kindlaks just niisamuti. Me kinnitame, et nad on kogemusest sõltumatud selles mõttes, et ei võlgne oma keh- tivust empiirilisele verifitseerimisele. Võime jõuda nende avasta- miseni induktiivse protsessi kaudu; ent kui me neid kord taibanud oleme, näeme, et nad on paratamatult tõesed, et nad kehtivad igal
01.053. muutuvad nad ise seda märkamata ebakompetentseteks. Inimlik mitte-teada-suutmine käibki Sokratese käsitluse kohaselt ilmselt just nende “kõige tähtsamate küsimuste” kohta, millest eelpool toodud tsitaadis juttu oli. Inimese jaoks tähtsaim on küsimus: mis on hüve? Hüve on antiikse eetika üks kesksetest mõistetest ja Sokrates on antiikeetika küsimuseasetuse väljakujundaid. Kuid enne kui selle juurde jõuda, vaatame tema õpetuse epistemoloogilist komponenti lähemalt. Millist rolli mängib see tunnetus – “ma tean, et ei tea” – inimteadmises? Mõistmaks ühte filosoofilist väidet tuleb mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks
annaabi.ee 
