Need väikesed RNAd järgnevalt seonduvad valguperekonnaga Argonaute. Tulemuseks on geeni vaigistamine. siRNA ja miRNA loomisel Dicer või Dicerisarnased (DCL) valgud lõikavad pikad dsRNA (kaksikahelaline RNA) või tagasivolditud (linguvõi juuksenõela-kujuline) RNA väikesteks ~ 21 25 nt fragmentideks siRNA-d kaitsevad genoomi: · Löövad tagasi sissetungivad viirused · Vaigistavad ,,hälvik-transkripte · Vaigistavad transposoone ja korduselemente siRNAd samuti hoiavad mõnede geenide epigeneetiliselt vaigistatud staatust. Enamus taimeviiruseid on RNA viirused, mis paljunevad läbi kaksikahelalise vaheetapi. Kaksikahelaline RNA (dsRNA) lõigatakse Diceri (DCL) valgu poolt, et tekitada siRNA molekule, mis seonduvad AGO valguga, et vaigistada viiruse replikatsiooni ja ekspressiooni. Viiruse infektsioon tekitab süsteemset siRNA kogunemist Viirustel on valgud, mis suruvad alla RNA vaigistamise. Kokkuvõte viiruse poolt indutseeritud geenivaigistamisest
somaatiliste rakkude vahetu muutmine teiseks rakutüübiks ilma pluripotentsuse staadiumita. Rakkude diferentseerumine.Püsivate struktuursete ja funktsionaalsete erinevuste tekkimine rakkude vahel. Koe- ja rakutüübile iseloomulikud genoomi (epigeneetilised)muutused -> erinev geenide avaldumine -> iseloomulikud valgud ja mittekodeerivad RNAd -> iseloomulikud morfoloogilised, biokeemilised, funktsionaalsed jne. tunnused.Rakutüübid säilitavad oma erijooned. Epigeneetiliselt (mitte mutatsioonid ja rekombinatsioonid): kromatiini erinev repressioon, kondensioon ja pakkimine; kromatiin valkude erinevad post-translatsioonilised modifikatsioonid; DNA erinev kovalentne modifikatsioon;valke mittekodeerivate RNA de erinev avaldumine. Mittekodeeriv RNA Xist represseerib ühe Xkromosoomi varase emas-embrüo kõigis rakkudes. Pöördumatu heterokromatiniseerumine. DNA demetüleeritakse replikatsioonil. Metüültransferaasid metüleerivad uue ahela vana ahela põhjal.
tütarkromatiidide seondumiseks ja kromosoomi segregatsioonis. stabiliseerib korduvaid DNA järjestusi tsentromeerides ja mujal genoomis inhibeerides rekombinatsiooni homoloogsete korduste vahel. heterokromatiin reguleerib geeniekspressiooni arengu ja rakkude diferentseerumise ajal. X-kromosoomi inaktivatsioon emaste imetajate somaatilistes rakkudes. Heterokromatiini olek päritakse epigeneetiliselt rakkude jagunemise käigus Heterokromatiin jaguneb omakorda konstitutiivseks ja fakultatiivseks heterokromatiiniks. Konstitutiivse heterokromatiini puhul pole teada transkriptsioonilist funktsiooni. On tavaline DNA, ei esine Mendeliaalseid geene, lokaliseeruvad C-vöötides, strukturaalselt polümorfsed kromosoomide 1, 9, 16,Y tsentromeerides, ei toimu ristsiiret meioosis. Fakultatiivne heterokromatiini funktsioon on geenide regulatsioon
tõusnud aeroobne glükolüüs. Vähirakud läbivad rakujagunemise tsükli kuigi nad ei peaks olemasolevates tingimustes seda tegema. Vähirakud lahkuvad lähtekoest (nad on invasiivsed) ning elavad ja jagunevad (metastaseeruvad) neile võõrastes kudedes. Vähirakkude stressivastused on ebanormaalsed, s.t. nad elavad ja jagunevad tingimustes, mille juures normaalsed rakud surevad. Nad lähevad vähem apoptoosi kui normaased rakud. Vähirakud on geneetiliselt ja epigeneetiliselt ebastabiilsed. Vähirakud ei allu DNA replikatsioonist tulenevale vananemisele, tootes pidevalt aktiivet telomeraasi või kaitstes muul moel oma telomeere lühenemast. Onkogenees. Rakkude transformatsiooni mõiste. Raku allumatus kasvu piiravatele faktoritele. Primaarsete ja püsiliini rakkude erinevus. Primaarsed rakud - organismi normaalsest koest eraldatud rakud, millel ei ole in vitro piiramatut paljunemisvõimet.
2. Vähirakud läbivad rakujagunemise tsükli, kuigi nad ei peaks olemasolevates tingimustes seda tegema. 3. Vähirakud lahkuvad lähtekoest (nad on invasiivsed) ning elavad ja jagunevad (metastaseeruvad) neile võõrastes kudedes. 4. Vähirakkude stressivastused on ebanormaalsed, s.t. nad elavad ja jagunevad tingimustes, mille juures normaalsed rakud surevad. Nad lähevad vähem apoptoosi kui normaased rakud. 5. Vähirakud on geneetiliselt ja epigeneetiliselt ebastabiilsed. 6. Vähirakud ei allu DNA replikatsioonist tulenevale vananemisele, tootes pidevalt aktiivet telomeraasi või kaitstes muul moel oma telomeere lühenemast.
Arginiini saab metüleerida 1 või 2 korda või ühe metüülrühmaga mõlemasse lämmastikku, läbi viivad peptidüülarginiin metüültransferaasid. Lüsiini saab metüleerida 1-3 korda lüsiini metüültransferaaside poolt. Valkude metüleerimist on enim uuritud histoonides, kus seda viivad läbi histoon metüültransferaasid (Met kohal?). 40 Metüleeritud histoonid võivad epigeneetiliselt represseerida või aktiveerida geeni ekspressiooni teatud tingimustel. ubikvitineerimine ubikvitiini aktiveerimine (2-astmeline reaktsioon E1 ubikvitiin-aktiveeriv ensüüm viib läbi, vajab ATP energiat; 1 samm hõlmab ubikvitiin-adenülaadi intermediaadi tootmist ja teine samm viib ubikvitiini E1 aktiivtsentri tsüsteiini jääki, vabastades AMP, tekib tioester side C-terminaalse ubikvitiini karboksüülrühma ja E1 tsüsteiini sulfhüdrüülrühma vahel).
Stressis bakterid või näljas, millel on metabolism aeglane, ennast kaitsta ei suuda, ning vesiikulitest pärit hüdrolaas tapab bakteri. Naaberbakteri abistamine P. aeruginosa ekspresserib kromosomaalselt geenilt -laktamaasi, mis teeb selle bakteri suhteliselt tundetuks penitsilliini tüüpi antibiootikumidele. Bakter on võimeline pakkima -laktamaasi vesiikulitesse. Naaberbakter, millel pole - laktamaasi, saab selle P. aeruginosa'lt vesiikulite abil ning omandab epigeneetiliselt -laktaam-tüüpi antibiootikumidele resistentsuse. Neisseria 24 gonorrhoeae (gonorröa tekitaja) on võimeline üle kandma plasmiide, mis kannavad antibiootikumiresistentsus-geene välismembraani vesiikulite abil. Seega vesiikulid võivad vahendada horisontaalset geeni-ülekannet. Vesiikulid võivad olla olulised ka antibiootikumide kontsentratsiooni alandamisel. Kuna
annaabi.ee 
